P, 2658. päev: rattamatk

Jalgrattamatk piiritagusesse ametlikult kaunisse külla.

Prantsusmaal on külade kauniduse küsimus lahendatud lausa saalomonlikult: riigis on olemas kauni küla ametlik nimetus; see antakse kaunile külale ja edasi on see küla ametlikult kaunis. Selliseid küli on kogu suure Prantsusmaa peale 156; palju Prantsusmaal küli kokku on, ma ei tea, aga keskajal olnud Prantsusmaal umbes 50 000 kirikut, millest enamik olid külades, seega umbes samapalju; valdu on praegu (22.5.2013 seisuga) 36 552, mida on rohkem kui üheski muus Euroopa riigis ja tuleb sellest, et vald koosneb tavaliselt ühest külast või kihelkonnast ja olukord XVIII saj lõpust muutnud ei ole; teisalt mõisted „küla” ja „kihelkond” Prantsusmaal suuresti kattuvad, sest kirik on enam-vähem igas külas. Nii et kauni küla aunimetuse valik on tihe!

Kaalu kokkuhoiu mõttes mul suurt fotokat üldse kaasas ei ole. Taskufotoka kott on lenksu küljes, mitu pilti võtan sõidu pealt.

Trajektoor on võimalikult allamäge, vaadete jahil mitte päris otse, suuresti Google’i tänavavaatega läbi proovitud, nii et kaarti pidevalt vaja ei ole (ja pealegi, selgub, olen põhjalikult läbi töötatud ja kiletaskusse pakitud aerofotod üldse maha jätnud).

Ilm on uhkes pilves, vt allpool.

Esiteks sõidame maja eest 175. bussiga piiri äärde (oleme peatuses pool tundi varem). Piirist on tee ääres väike silt ja liiklusmärgid muudavad värvi (asulasilt on valge põhjaga).

Kõigepealt sõidame läbi sama mõisa juurest, kus 2011 toimus suvepidu. Ühes moonakamajas on „kerjuste koerakasvandus”, mida peab „joodiknaabri õde”. Mõisaväravast sisse ei lähe, olevat pilet ja mis kõik veel.

Esimene vaade on pärast teist küla:

Need pilved on kõik täiesti ehtsad. Kohe pildi serva taga paremal on maailma suuruselt seitsmes või kaheksas pilvetootmise tehas.

 



Vahepeal läheb põiki Rooma-aegne maantee, mis seni maastikul näha; tahan pilti, aga vaade eriti hea ei ole.

Veidi enne huvitavat küla on mirabillipõõsas, vilju täis. Võib-olla neid maanteede äärest korjataksegi, kes teab, pääseks juurde korvtõstukiga, väga mugav. (Aga kas teie olete korvtõstuki korvis olnud? Mina olen, mitmeid tunde järjest, pärast maapind jalge all kõikus nagu vanal merekarul.)

N-ö linnavärava juures on mitmesugused seletavad sildid (millest üks oli pildina internetis), siltidel järjest suurem ala, külast departemanguni. Klaasisümbolid, millest algul arvame veinikeldrit, selguvad olevat hoopis vaatamisväärt kristallitöökojad, millest kuulen selles kandis esimest korda.

Miks kabel ehitati, ei ole teada. Võib-olla rõugete vastu või kukkus seal rüütel sadulast.

Siis rattad käekõrvale ja vanalinna sisse. Kahe maja vahel on murtud müüriots, mis on nähtavasti olnud linnamüür. See on ainult umbes 3 jalga (90 cm) paks. Mõnes teises kohas oli sama paks kruntide eraldusmüür.

Kanad näeme ära.

Õige vana Sepikoja tänav. Teisalt, ehitamise ajal see veel Prantsusmaa ei olnud.

Linnusesse ja kindlusesse sissepääsu juures on aia taga väljakaevamised ja seletav silt ning ümmargune bastion, mida ma aerofotolt välja ei lugenud, kuhu Google’i tänavavaade ei ulatunud ja mida internetis olnud plaanil ka ei olnud. Olen elevil ja keeran fotokanupu kogemata valesse asendisse, pildid tulevad mingi 5...6 EV ülevalgustusega, mis on napilt üle selle, millest saab RAW-pildi veel taastada.

Kirikust mööda ja linnamüüri äärde, kuhu saab ka peale. Usutavasti keskajal (või millal müür oligi, see ehitati vist alles uusajal – millal kolmekümneaastases sõjas kindlust koguni piirati) puudusid trepikäsipuud ja kaitsekäigu tõkked, oleks võtnud asjata ruumi ja ulgtalade auke ei paista ka. Mis laskeriistale olid ehitatud laskeavad, jääb selguseta.

Külaelanike iseoma mõistusega ehitatud linnamüür kogu kõrguses. Mõni pikem inimene astub sellest lihtsalt üle (vrd ka filmidest tuttav võte, kuidas mitme mehe lükatud teibast kinni hoides sai mööda müüri üles joosta).

Rahvakunst ja tööstusdisain

Vanalinnas on plaani järgi kaks ehitusjärku: vana kaks tänavat on kohe linnusejalamil, sellega kontsentrilised ja maju tihedalt täis, kaugemal on ruumi rohkem ja tänavad laiemad (paistab, et liiklus suunati külast mööda alles pärast sõda, sest 1944 tuli teise, säilinud linnavärava kaar lammutada, sest Ameerika tankid ei mahutunud muidu läbi). Astun sisse turismipunkti ja saan sealt kaks voldikut. Üks on saksa ja inglise keeles ning sinna juurde antakse väljaprinditud paber prantsuse tõlkega, mille numeratsioon muidugi ei klapi voldiku plaani numbritega.

Rahvakunst II

Vrd ka „Maleva” filmist väljajäänud kohas Caupo, kes elu eelviimase mõttena arvas, et vibu on mingi pill.

Läheme kabeli juurde tagasi, sealt mööda vanalinna lõunakülge ojakaldal mööda jalgrada, mille ametlik nimi on sildi järgi Linnamüüri promenaad. Rada on umbes meeter lai, möödub linnamüüri ja oja vahel olevatest aedadest.

Koerakäimla (mis meenutab, kuidas äiapapa nägi Y. kreisilinnas, kuidas jalutas daam koerakesega, daam pühkis salvrätiga koerakese tagumiku puhtaks – äiapapa arvas, et näe, suure ilma kombed jõudnud ka Y. kreisilinna – ja siis viskas daam salvräti niisama maha)



Meil tekkis mõningane vaidlus, kas selles majas elatakse ja kas see kuulub samuti kauni küla hulka. Müür paremal on linnamüür, mis selles kohas on katkenud, et anda valgust kõigile neljale aknale. Rohi on just nii kõrgel kui pildil, ei ole pildistatud maast ega midagi.

Linnamüüri pealkõnnitava osa ja oja vahel on n-ö „keskaegne aed”, mille kohta otsekohe märgin, et ei ole, keskajal oli aed teistmoodi, näiteks veetsid seal peened prouad toredasti aega, söödi, joodi ja tantsiti, esinesid trubaduurid jne. Siin aga on tegu mingi jubedikuga, kus suvaliselt kokkuheidetud taimed on kõrgetes puitpeenardes ja maas on mingi ebamäärane sodi, kas jäme kruus või puitlaastud. Sildilt selgub ka, miks – selle projekteerisid koolilapsed ja ehitasid naaberlinna kutsekooli õpilased. Vat nii juhtub, kui ajalugu ei õpi või arvatakse, et ajalugu olevat ainult lugude jutustamine.

Et inimesed ei peaks sussitama salaja ega ehitama aparaate näiteks ukse sisse. (Maja tegelikult kõver ei ole, ma ei viitsinud perspektiivi parandada, sest siis oleks korsten kadunud kaadrist veel rohkem.)

Linnamüüri ristlõige. Ärge mult küsige, ma ei tea, kuidas see püsti seisab.

Püha Rohhus, kelle atribuut oli leivaga koer ja kes pidi kaitsma „katku”, st igasugu epideemiate, eriti „rõugete”, st süüfilise eest. Aitas koolera, epideemiate, põlvehaiguste, katku, nahahaiguste vastu; kaitses poissmehi, haigeid veiseid, koeri, asjata süüdistatavaid, puudega inimesi, Istanbuli kirurge, tellisetegijaid, hauakaevajaid, vanakraamikaupmehi, palverändureid, apteekreid.

Võileib Jäätis ja teise tiiru lõpetuseks tõus piki vanalinna põhjakülge. Oru poolt on kindlusemüür kuni 20 m kõrge; Google Earthi reljeef ja laskeavade kõrgus näitab, et mägi ise on sellest umbes pool. See on aga oru poolt, eks ju. Mäe poolt on linnusemüür kohati umbes kaks meetrit kõrge ja ühest kohast näen üle. Vallikraav on kaevatud müürist sissepoole, nii et päris nii ei olnud, et hopsti! ja linnuses sees.

Oleme seega mäe otsas ja lahkume pikalt lauget allamäge läbi kerges lagunemisastmes küla, kuhu peaks kindlasti minema üks siinkandis töötav endine tudeng, külal on nimelt sama nimi, siis mööda kivimurdmisjälgedega ojakallast kuni järgmise külani. Seal keerab tee vasakule kergelt mäkke, kuhu Google’i tänavavaade ei ulatunud. On ajahambast räsitud vesilinnus. Mäenõlval, eks ju, ja vallikraav on kahes servas täitsa alles. Kust vesi tuleb, ma ei tea.

Sõjaplaan, kas minna tagasi ja kaarega mööda maanteed või otse üle maalilise maastiku; lähme otse, sest kuigi tee on rohkem selline külavahetee, mida isegi Eestis enam ei näe, see jalgratast kannab, kui hoolikalt valida, kus kõndida, kus ratast lükata; sõitmine on välistatud, sest jalgrattad on ette nähtud ainult asfaldile, nagu seisab kasutusjuhendis.



Google Earthis on see maantee!!

Loogika vastaselt on mäe otsas tee nii märg, et ära peale astu. Ega seda sageli juhtu, et pidurdada tuleb sellepärast, et suuremat pori maha koorida (kui et me pärast jõe äärde rattaid pesema ei lähe, tuleb hunnik muda koju kaasa).

Kuidas Prantsusmaa meiega koju kaasa tuli

Edasi matk mõneks ajaks takerdub, sest kuigi algul tuleb lahe allamägi läbi piirilinna võõramaise osa, tuleb siinmaisel poolel tõusta jälle mäkke tagasi. See on küll nii lauge, et ma saan aeglasima käiguga sõita. Läheme all orus kulgeva peatänavaga rööpset teist tänavat mööda, kus on kuurortlinna suure poja – eelmise sajandivahetuse jõumehe ausammas. Suri noorelt, jõumehe saatus.

Läheb palavaks ja panen päikse tõttu ette päikseprillid.

Edasi taas ligi kilomeeter allamäge maanteed, siis jõuame kunagisse raudteejaama, mille peen restoran on just kinni pandud (uksel on hoiatav silt, et sees on ainult restoran ja ärge ainult õlle, kohvi või veini järele tulge). Sealt edasi ja allapoole raudteetamm, kus viimati olin rulluiskudel, mille pidur oli lõpus 4 mm madalam kui alguses.

Vahepeal kaunid ülesvõtted maastikest ja meist nende taustal.

Sihtkohta R-chi on raudteetammi äärde ehitatud uusi elumaju. Oleme nädala jooksul R-chis juba neljas kord. Jõe ääres on mitmeid söömakohti tänu sakslastele veel lahti ja eine saab kellaajast hoolimata. Jalgrattad saab pakkida ka laudade vahele, algul niisama kokku teistele imetleda, siis pakin kotti.

Õhtul kannan teekonna Google Earthi. Pikkus selgub olevat 29,1 km. Rõõmustav on tõdemus, et kuigi langusi oli ligi 400 m, oli tõuse – vähemalt Google Earthi väitel – ligi 300 m, mida sai võtta suhteliselt kerge vaevaga (eriti mina, kellel on käiguvahetus rohkem selge).

Õhtul teen midagi sellist, mida ma varem teinud ei ole: pesen rattaid vannis (jalgratas on vannitoa jaoks ikka kole suur! enda oma võtan lahti, E oma ei võta, aga mõlemat pidi võtab võimlemine võhmale) ja siis föönitan suurema vee ära.