Kolme asja imelist näevad täna minu silmad:
1. Kui E-l on läinud eraldi poeskäigul poes kauem aega kui vaja, saadab ta mu tund varasema rongiga tagasi koju. Näen, kuidas endisel A. Hitleri tänaval esimese maksunõustaja maja ees peatab liiklust kuulivestis politseinik. Igaks juhuks vahtima ei lähe, lähen teisest tänavast kaarega mööda.
2. D. maanteel, kohe narkotugikeskuse Arigatō vastas (sarnasus ühe teise kohaga on ettekavatsemata: D. maantee alguses on narkotugikeskus, millel on nimi, millest olevat jaapani sõna ありがとう tulnudki) on motikas pistnud rinda liinibussiga. Motika esiosa on suures kaares laiali, minu buss möödub hetkel, kui saabub teine kiirabi. Esimene kiirabi on juba kohal, parajasti tõstetakse kanderaamile rihmutatud motikajuhti sisse.
3. Kiirabi saabub ka maja ette. Kui bussilt kohale jõuan, otsivad kiirabimehed kedagi maja fonoluku loetelust. Pakun, et lasen nad sisse; nad ei taha. Kui mõni minut hiljem koertega jalutama lähen, näen, et kiirabisse ronib omal jalal sisse joodiknaaber. Seda on juhtnud ennegi, et ta on endale tellinud kiirabi.
Valmivad 10. skp vihmase jõereisi album ja kaldalvahtijate galerii nr 2. Nende esimene galerii (20. VII) kandis pealkirja Riparian vistas ja teine saab pealkirjaks Return of the Riparians.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment