Saan läbi Werner Meyeri linnuste, losside ja kindluste kolmeköitelise raamatu, mille kohta (kui seda siia kõrvale märgin) ütleb Amazon lahkesti, et ma tellinuvat selle 8. oktoobril 2008, aga mitte, millal see kirjutati. Mäletamisi ei olnud uusväljaandes (uued kaaned, ühe paksu köite asemel kolm õhemat) vähimatki vihjet, et see on päris vana. Uusimad kirjandusallikad olid 1960. aastate algult (Tuulse Burgen des Abendlandes (1958) oli veel sees) ja eessõnas oli autor öelnud, et alustas kirjutamist 1930. aastatel. No ja kes korraks raamatusse sisse vaatab, sellele nii pikk kirjutamisaeg ka selgub: I ja II köide loetleb linnuse-, lossi- ja kindlusetüüpe ja igaühe juurde on autor joonistanud leheküljesuuruse vesivärvidega pildi! Nagu ütles aastaid tagasi üht peamiselt ühest inimesest koosnevat ühingut majutava asutuse töötaja ühingu eestvedaja kohta: „Palju see noor inimene ikka jõuab!”
Aga jõuab palju rohkem joodiknaaber, kelle tervis on pärast hiljutist haiglas turgutamist palju parem. Mitu aastat ei ole näha olnud ta varasemat lemmiktegevust, kummiharjaga rentsli kaapimist. Mingi asja käib ta viskamas spetsiaalselt keset maanteed. Maanteel, öeldagu, on peale pühapäeva hommiku ööd ja päevad üsna tihe liiklus.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment