Sa, kallis lugeja, kindlasti arvad, et jutt tuleb algul Bismarckist ja siis tuleb jutt tihasest, aga Sa eksid: jutt tulebki Bismarckist ja tihasest.
Bismarcki mälestustes on nimelt episood, kuidas ta [juba kantslerina?] metsas jalutades (Austria kuurortis Bad Gasteinis, selgitab pikk otsing) nägi tihasepesa ja, uur käes, mõõtis, mitu korda minutis tihane poegadele toitu toob. Siis märkas, et teisel pool kuristikku Schillerhöhel istub pingil [Baieri?] kuningas [sõber Ludwig II?], üksi, istub ja istub. Siis läks Bismarck tagasi korterisse ja nägi seal sedelit, et kuningas palub tulla Schillerhöhele temaga kohtuma, et arutada, mida kuningas räägib peatsel kohtumisel keisrile. Seepeale kiirustas Bismarck jõe äärde tagasi, aga kuningas oli juba läinud (ja olnud keisriga kaunis kidakeelne). Bismark nendib, et kõik see jäänuks olemata, kui ta poleks tegelenud metsas tihasega!
* * *
Joodiknaaber on haigemajast välja lastud, kakerdab jaamas, istub, suits hambus, bussis rinnalapse kõrvale, suitsetab. Rinnalaps läheb hüsteeriasse, ema sõimab, joodiknaaber suitsetab stoilises rahus edasi.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment