L, 2671. päev: metsas

Väikematk naaberlinna kaljumetsa.

Vahetud muljed on vastakad: algul on huvitav, aga märg; edasi on kuiv ja sõida või rattaga, aga need teed on lausa igavad. Kohati on metsas kisa nagu vene ajal Aegviidu metsas*.

* Päris täpselt teadmata, kaudsetel andmetel; isiklikult kuulsin sellist üle järve kaikuvat hääletugevust umbes 1993 Aegviidu mägedes Jussi järvede ääres, mil piirkond enam vene sõjaväepolügoon ei olnud, aga mil n.ö loodusturism seda ka veel vallutanud ei olnud.

Miinuspool on logistika, sest kilomeetrise jõeoruni tuleb kõndida kolm kilomeetrit mööda jalgrattateed (ja pärast ära), kus samuti on peamised sõitjad tüsedad pensionärid, kes arvavad, et 2 m laiusel teel nad must muud moodi mööda ei saa, kui peavad kella tilistama juba poole kilomeetri kauguselt (nagu ma nende tulekut ähkimisest, rattaraginast ja kõvast lobast ei kuuleks). Ja kui ma eest ei astu, läheb tilin lähenedes järjest sagedamaks nagu nahkhiirel ööliblikaga. Meenub, kuidas neli aastat tagasi peaaegu täpselt samas kohas rattamatkal möödusin samalaadsetest pensionäridest rattatee välimisel sentimeetril, sest – nagu õpetas kogenud autojuht T. – „möödu jalgratturist vähemalt kahe meetri kauguselt, sa ei tea, kuhu poole ta äkki minema hakkab!”

Esimene sihtkoht orust

Niisiis, teen aga kauneid loodusvaateid ja satun metsateele, kus algul kõnnib just täpselt minu ees eakate saksa naispensionäride paar, ühel käes kõnnikepid, teisel on selline hääl, et kaigub mäenõlvadelt. Üritan talitseda teeääre pildistamist ja saada neist ette. Pärast läheb tee väga vesiseks ja libedaks, nad keeravad tagasi.

Kui looduskaunitesse kohtadesse rajatud matkaradade ääres on koopaid, võib mürki võtta, et nende sisemus ja lähiümbrus on kaetud vettinud vetsupaberiga. Seekord näen sellist imeasja, et koopa kõrval põndakul on roigasaed, mille keskel – pange nüüd hästi tähele – troonib üksik tavaline valge WC-pott. Kas see on ka maa küljes kinni või koguni toruga, ma vaatama ei lähe.

Algab siinkandi üks suurimaid joastikke, kus poole kilomeetri peal on umbes seitse või kaheksa juga, suurim neist koguni neli meetrit. Esimesel kahel möllab vesipapp:

Vesipapp

Järgmistel on sälkorgu sadanud roikaid, hämar on ja jalgealune on üsna libe. Tore, et mul ei ole fotokal ees PL-CIR-filtrit, sest see tuleks eest võtta ja oleks oht pillata see porisse.

 

Ühes eriti kitsas kohas on järjest kaks lõdvavõitu rippsilda, millel kohe esimese sammuga selgub, et põikjäikus puudub sillal täiesti (Viljandi sillal on põikjäikus selline, et sõida või rongiga), ja esimese neljaga, et tuleb jääda seisma, oodata, kuni kõikumine lõpeb, ja edasi astuda võimalikult keskele nagu modell poodiumil, jalg jala ette. Mul oli algul fotokas käes, see on hea panna selja peale ja hoida käed vabad.

 

Ühekorra enne koski nägin eestpoolt läbi puude fotokavälku; küllap keeras tulija tagasi, sest kedagi vastu tulemas ei näinud. Varsti pärast rippsildu kuulen, et tagantpoolt järele rühkivad kolm pensionäri kisavad midagi (nende tempo on veidi suurem kui mul, sest ma teen pilte, eks ju). Tädi lehvitab midagi käes ja kuulen küsimust, kas olen midagi kaotanud. Mul on väike fotokott seljas lahti küll, vaatan sisse, aga kõik on selle taskutes, midagi ei puudu. Kõnnin tagasi ja näen, et tädil on käes paberkott.

 

Edasi on täpselt nagu Bläck Rokiti laulus „Engelbert” („proua, kas see on teie porgand?”) – nimelt: „Härra, kas see on teie sai?”

 

Teen suured silmad ja ütlen, et ei ole (mul ei ole esiteks fotokotis saia jaoks ruumi ja teiseks loodan matka läbida ühe söömavahega, vähem tassimist; mul ei ole isegi kaasas vett, et te teaksite, palju kergem).

 

Edasi läheb dialoog veel huvitavamaks: „Aga äkki tahate endale, täitsa värske ja söömata?”

 

Muidugi mõtlen, et metsas maast leitud saia ma ei söö, ja muidugi seda ma ei ütle, nii et keeldun viisakalt ja kõnnin edasi. Vahest söövad nad selle ise ära.

 

Org lõpeb, tee kerkib mäkke, õiget teeotsa kaardilt otsides pääseb see trio must ette, nii et pean ühes kitsas kohas neist mööduma, et saaks olla rahus (sest tasasel metsateel on mu kõnnikiirus tunduvalt suurem ja loodan neist kaugeneda, enne kui hakkavad saia uuesti pakkuma). Kaardile on märgitud Rooma-aegne vasekaevandus, mis on lukus (raamatus oli seletatud, kus naaberkülas on kellel võti), aga mille ees ja peal tõmbab hinge ei rohkem ega vähem kui oma viisteist pensionäri ja üks kahekümnene noorpaar. Mistõttu jääb see vaatamisväärsus mul üldse pildistamata, peale sildi, mida ei viitsi kohapeal läbi lugeda.

 

Need saiapensionärid puhkavad väga vähe ja tungivad mulle järele, nii et kaheldavasti nad näevad, kui pildistan maas metsasitikat, keda on matkateel üldse palju. Mis võib muidugi viidata selle matkatee sanitaaroludele, või siis mitte. Kauguse tõttu nad küll ilmselt ei näe, et pildistan põrnikat, aga nad satuvad teisele teeotsale ja nende hõiked kaiguvad üha kaugemalt. Nimelt keerab üks teeots alla vasakule linnuserestorani (üks pensionär enne lagedal küsis mu käest teed ja ma oskasin isegi üksikasjalikult juhatada).

 

Paremale läheb lai metsatee, kus peal on veel palju elusaid ja laiaksastutud põrnikaid ning üks sõrmesuurune tõuk, kelle tõstan teelt kõrvale, et keegi peale ei astuks. Pärast raamatust näen, et temast kasvab umbes 5 cm laiune roosa ööliblikas suur-punasuru.

 

Kui nool näitab 1,7 km, on see edasi-tagasi 3,4 km. See jõuab mul kohale juba umbes siis, kui sellest 1,7 km-st on läbitud alla poole ja hakkab tibutama. Eks ma ole uskunud [mitte eriti värsket] ilmateadet ja olen üldse mitte mingisuguse vihmavarjuta. Seega jätan matka tagumisest otsast ära kaks koobast ja muinaslinnuse ning kõnnin läbi kuusiku esimesel fotol olnud kaljunukani (ka seal on koopasarnaseid kaljueendeid ja nende all kohustuslikud vettinud vetsupaberid). Olen seal üksi, vaade on lahe, pildistan, vaatan ja salvestan metsavaikust ligi pool tundi.

 

Neile, kes arvavad, et Saksamaal metsa ei ole. Mets kohe esiplaani mäe tagant orust alates tahapoole kuulub lähedasele suurlinnale.

Tagasiteel – olen jätnud tagasiteeks aega tunni, sest jaam ju kohe panoraamil vasakul paistva mäe taga – tuleb korraks mõte, et läheks vaataks lähimat koobast, mis teest ainult 150 m kaugusel. Aga ka oma 50 m sügavamal ja pärast tuleks ronida taas mäkke, mispärast jääb see ära. Filmin hoopis reibast sitikat:

[siia tuleb video]

Selgub ka, et veidi alla tunni 4,7 km läbimiseks koos pildistamisega on üpris tihe astumine (tagasi kõnnin mitte jalgrattateel, vaid väikesel maanteel teisel pool raudteed metsapuude all, kus liiklust on palju vähem kui jalgrattateel – minust möödub ainult kaks autot; veel on seal mingi kunstiväärtuseta puuslikuga pühamu – seda ei ole valla kultuurimälestiste ametlikus loetelus). Jaama jõuan 3 minutit enne rongi.

Tagasi inimtsivilisatsiooni, mis saabub rongina. Mida selle pildiga täpselt tegin, ei mäleta, aga olin just alla laadinud hunniku Lr-i ilmutusseadeid ja mängisin nendega; võimalik, et siin on üksteise otsas kaks seadet, algul mingi sooja uduse suvepildi ilme ja siis teine, mis matkib mingi mul nägemata filmi ilmet.

 

 Kella kõrts, turult 2 kg mirabille.