E, 2659. päev: kostüümiajaloost kah

Üks laupäev ostsin raamatu keskaja rõivastest (Affenhaube, Schellentracht und Wendeschuh: Kleidung und Mode im Mittelalter, 2011), kus peale muude tarkuste – nt et keskajal ei tuntud kaabut, jakki, nagi ega riidepuud – on dominiiklase Jean de Baumi umbes 1300 öeldud mõte, et need, kes korrapäraselt pihil ei käi, on nagu pahad lapsed, kes talvel üldse särki ei vaheta, aga need, kes käivad, on nagu head lapsed, kes vahetavad särki iga kahe nädala tagant. Jakk leiutati alles umbes 1500, kaabu keskaja lõpus. Enne oli kantud igasugu fantaasiaküllaseid peakatteid, näiteks pealkirjas mainitud mütsi Affenhaube, mis andnud kandjale üllatava sarnasuse ahviga, eelkõige suurte ahvikõrvade tõttu, ja kogu keskaja eriti populaarne olnud peakate gugel, mistõttu tahtnud autor esialgu raamatu pealkirjaks Gugeln, Fucken und Kotzen, aga kirjastaja arvanud, et ostjad ei mõistaks esmapilgul, et need on ajaloolised rõivad, vaid arvaks, et raamat on guugeldamisest, seksist ja oksendamisest.

Säärejooksu näitamine (ja jalaehted) oli üldine meeste komme rõivaste lühenemisest XIV sajandil kuni kaugele uusaega, kuni pika püksi moodiminekuni. Väljend „end võõrate sulgedega ehtima” viitab rõivastuseeskirjadele, kus üksvahe tohtisid sulgedega peakatteid kanda ainult aadlikud ja sõjamehed. Sõjaväemundrid tekkisidki keskaja lõpus koos palgasõduritega ja uhked, seisusele muidu keelatud rõivad oli oluline tegur, mispärast hakati sõjameheks.

Rõivakihte kanti korraga pealistikku tunduvalt rohkem kui tänapäeval, tavaliselt vähemalt nelja. Push-up-rinnahoidjad olid juba olemas (ja peale selle ka pull-apart). Pulmakleidid olid punased, rohelised või sinised, valged leiutati alles XIX saj viktoriaanliku puritaanluse ajal. Must riidevärv oli keskajal väga kallis, üleni musta rõivastusid vagaduse märgina alles Habsburgid uusajal.

Peale pikkade meesterõivaste moestmineku arenesid väga kiiresti ka meeste aluspüksid, mis paarisaja aastaga said niudevöö- või mähkmetaolisest palakast tänapäevaste taoliseks (nagu paistab käsikirja Très Riches Heures du Duc de Berry juuni ja juuli miniatuuridel talumeeste jalas); autor mainib hiliskeskajast ka „nööridega tangasid”, kahjuks pildiga illustreerimata – aga kes näha tahab, mingu Niguliste kirikusse ja vaadaku peaaltari (1481) sisetiibade parema serva mõlemat maali, kus ülemisel püha Viktorit piinatakse ja alumisel visatakse tema elutu keha Travesse.