L, 2657. päev: laupäev

Valmib esimeste külalistega linnupargis käimise album.

R-chis lõunatamas; nädalavahetusel on teised ettekandjad kui nädala sees.

Pärast selles väikelinnas pikk jalutuskäik (vähemalt 3 km); otsime leheputkat, mille tavapärases kohas on praegu hoopis ehitusplats.

E küsib, kas olen kunagi käinud R-chi iidses kirikus sees; vastan, et ei ole, ja luban mitte naerma hakata. No tõsine värk ikkagi.

Muiste oli enamik inimesi kirjaoskamatuid ja sedasi kujunes välja tava, et pühakud hoidsid piltidel midagi käes, mille järgi neid ära tunti. Neid asju nimetati atribuutideks ja need olid kuidagi seotud nende elulooga, st enamasti jubedal viisil hukkamisega. Naine mõõgaga – Katariina, naine torniga – Barbara, mees võtmega – Peetrus, mees grilliga – Laurentsius. Lihtne!

 

 R-chis kui jõeäärses linnas on palju fotodega silte, kuidas jõgi on muudkui üle kallaste ajanud, eriti enne jõe süvendamist 1950. aastatel, sest siis oli vesi paar meetrit kõrgemal. Ega keskajal maanteed kulgenud piki jõeorge, ikka kõrgemal nõlval.

Üks kangialune on nii madal, et mul lähevad juuksed vastu lage. Stendil on foto, kuidas kunagi oli üleujutusel vesi nii kõrgel, et peaaegu kogu kangialune oli vett täis.

Kodanikud, teid jälgitakse!

Pärast õhtul käime jalutamas vallamaja taga pargis ja näeme kolme ennenägematut asja: kirikutornist on rist kogu täiega alla kukkunud (äkki on löönud äike, kes teab, juures turritab mingi plekiriba), teiseks kihab ojasilla all ja juures vilgas rotielu ning kolmandaks ujuvad luhapoolse jõesilla all vees üle poolemeetrised kobakad karpkalad (keda ma algul hulk aega ei näe, väites, et mulle läigib vesi vastu ja mis E-l viga, ta prillidel on ilmselt mõnetine polariseeriv toime).