P, 481. päev: soe ja päike jätkuvad

Pärast põhjalikku kaartide uurimist – kus oleks uisutada sobilik (tasane või veidi allamäge) rattatee, kuhu algusse ja kust lõpust ära saaks võimalikult vähese jalavaevaga – käin uisutan lühikese (6,7 km) teekonna mööda endist raudteetammi, mille sobivust uisutamiseks olin märganud ligi aasta tagasi. Nimelt sinnakanti sõidab 175. buss, mis nädalavahetustel peatub otse maja ees ja mis sõidab iga tunni takka isegi pühapäeviti.

Maja ees bussipeatuses on joodiknaaber, kes mind nähes tuleb üle tee kella küsima, siis üritab linna poole hääletada, siis tuleb buss.

Paistab, et on olnud pikalt kuiv, sest metsa all tee peal on lehed ja muu prügi täiesti kuivad (kui oleksid märjad, oleksid libedad). Veel ei ole maas ka suuremaid lehti, mis on muidugi ka tore, ei lähe piduri vahele.

Esimesed 3–4 km lookleb tee piki metsast mäenõlva, jääb mulje, et kergelt allamäge, aga kaardi järgi mitte. Tee on kaetud krobelise, aga sõidetava betooniga. Vasakul on oru poole ilusaid vaateid.

Siis lõpeb mets ära ja algavad viinamäed, kus tee läheb üsna sirgelt alla. Omal ajal pidi siin rong kõvasti pidurdama, mõtlen. R-chis, kuhu tee viib, oli selle raudteeharu lõppjaam, mis on poolel pervel ehk mäe otsas (ilmselt ei suudetud välja mõelda, kuidas raudtee alla orgu viia, las inimesed ronivad, eks ole). Langus on 2 km kohta 50 m. Pidurdama peab kogu aeg, kiirust ei tohi lasta üle 10–14 km/h (ma olen aeglane sõitja ning pisut mehaanikat teades – kineetiline energia on võrdeline kiiruse ruuduga – on ilmne, et aeglasel kiirusel mõikab pidur paremini kui suurel). Selle 2 km peal kulub pidurit 4 mm ja pidur läheb tuliseks.

Bussipeatuses pingi peal topin uisud kotti ja astun alla linna. Bussini on 48 minutit.

R-chis pulbitseb veinihooaja melu. Peale selle on les moules sont arrivées; hea, et nende klobinat ei kosta. Ostaks kohalikku veini kaasa, aga mu sularahatagavara on napp ja pangaautomaati ei leia.

175. buss tuleb 17.14 asemel ette 17.25 (ummik) ja selle peale mahub kogu oodanud pisut svipsis pensionäride hord ära (on olusid arvestava suurusega buss). Meenutan ühe Pärnu muuseumitöötaja mälestusi, et baltisakslaste lahkumisel 1939. a sügisel öeldud laeva kohta, millel sõitis ära Pärnu baltisaksa vanadekodu, et „sellel sõidab kümme tuhat aastat baltisaksa ajalugu” – siin bussis sõidab pealinna poole vähemalt neli tuhat aastat siinmaa ajalugu.

Õhtul õnnestub ära uuendada Olympus Master, mis oli pikka aega uuendusõnnetuse tagajärjel tšehhikeelne. Uuel versioonil on nn kunstifunktsioon – pildi saab moondada visandi-, akvarelli- või õlimaalitaoliseks: