E, 482. päev: I won’t give up

Pärast päikselist ja sooja nädalavahetust on taas jahe ja pilves, nagu sel aastal on siinkandis enamasti olnud. Unustan vihmavarju maha. Üldisele süngusele väga sobilik taustamuusika on Apocalyptica looming, mis, nagu kogu soomlaste kirjutet muusika, on mollis. (Duurilembese Sibeliuse emakeel oli rootsi.)

Lõunalt naastes hakkab enne mind kella juures registreerinud töökaaslane (üks direktori sekretäridest) kätega mõneti vehkides seletama, kuidas ta mind laupäeval uisutamas nägi. Jutust selgub umbkaudu ka koht, kus (üsna tagasikeeramise koha juures, korterist ligi 8 km). Olevat viibanud, aga ma polevat näinud. Ei imesta, eks ma jälgisin teed, mitte inimesi tee kõrval.

Tõlgete kirevas maailmas (eks need hõlma kogu maailma) on sedapuhku üks järeletehtud vana- ja keskaegsete relvade loetelu. Tõlkija on pakkunud sõnapaari Rüstungen, Kettenzeuge vasteks plaatturviste ja rõngassärkide asemel „rüüd ja kettesemed”, veel on seal raudrüüde juurde kuuluvate rõivaste seas kuidagi ka „püksikud ja seelikud” (pigem püksid ja näiteks hamed). Ning relvastuse hulka on sattunud midagi küttekollete sõnavarast.

Ära tulles on maa vihmast valge. Ootan ukse juures vihmahoo lõppu (kui toas akent kinni panin, veel ei sadanud), paar minutit. Jään kuivaks. Kirikmäe Prismast väljudes näen bussipeatusse saabuvat 125. bussi. Kiire spurt ja jään ka nüüd kuivaks.

* * *

Saan õhtul romaani A Wild Sheep Chase läbi. Haarav, toredasti kirjutatud (ja tõlgitud) ning salapärane. Murakami jutustamisstiilist on raske aru saada, kus oli kulminatsioon ja kus lahendus. Aga see ei häiri (mitte nagu ühe tuntud bioloogi, näite- ja kirjamehe ning majakavalvuri loomingus, kus kahevaatuseline kolmetunnine näidend jõudis sõlmituseni alles umbes pool tundi enne teise vaatuse lõppu ja ka siis ähvardas kulminatsioonini üldse mitte jõuda ning veel vahetult enne eesriide kukkumist tuli uusi tegelasi juurde).

Teemaks on kaudselt lambad kui Jaapanis suhteliselt tundmatud loomad – meenutagem paari kuu tagust uudist, kuidas Briti tabloid The Sun avastas, et Jaapanis sahkerdatakse kergeusklikele peentele daamidele puudlikutsikate pähe lambatalli, nii et need imestavad, miks nende koerad ei haugu ega taha koeratoitu ning miks neil on küüniste asemel sõrad. Teisalt ei või selles loos ka täiesti kindel olla.

Murakami stiilinäiteid:

• limusiin libises tänaval nagu vann elavhõbedamerel
• kõik oli sassis nagu oleks karu ja kaelkirjak laenanud üksteisele mütsid ning karu ja sebra vahetanud sallid
• venelastel on palju tabavaid aforisme, neil ilmselt ei ole talviti midagi muud teha kui aforisme välja mõelda
• Boeing 747 meenutab paksu inetut vana naabrinaist – hiiglaslikud ripprinnad, paistes jalad, kuivetanud kael – ning nad kogunevad lennuväljale omasugustega juttu veeretama
• vaip oli kahvatuoranž, milliseks muutub veidi pleekinud riie, kui see jätta nädalaks vihma kätte ja siis visata keldrisse hallitama, selline esimeste värvifilmide oranž
• aknast paistsid masendavad tuhahallid majad, mis juba välimuse järgi lehkasid kuse järele
• enamik kitarriste ei pese nõusid, sest kardavad sõrmedele viga teha
• jaapanlased näivad elavat sõjast sõjani
• rongis luges kaamelivillases kampsunis vanamees kirjandusajakirja aeglaselt, keerates lehti nii, nagu oleks paberi asemel kleeplint. Ajakirja paksuse järgi pidi ta olema seda lugenud juba vähemalt kolm kuud. Tüse keskealine naine vaatas kaugusse nagu muusikakriitik Skrjabini sonaati kuulates. Keegi köhis kuiva köha, mis kostis, nagu koputataks muumiale tangidega pähe
• sügiskuldsest kasesalust lendasid välja kolm varest, tegid ringi jõe kohal ja jäid katusele vaikelt istuma nagu avangarddraama kõrvalosalised. Peagi tüdisid sellestki ja lendasid ükshaaval minema.