Mu äraoleku ajal on maja juures bussipeatuses oleval ehitusplatsil toimunud suuri muutusi. Umbes kuu aega lasti alusplaadil kivineda, siis aga kerkis üleöö, ainult kahe ja poole nädalaga selle peale keldrikorruse jagu plokkseina ning seina peale ilmus laeplaat. Platsiserva on püsitatud väike tornkraana, mis teatud asendis peaks minema nooltpidi pervepealse naabri (vt pilt 4.11.2006) hekki (pildi paremas servas aimatava nõlva asemel on nüüd auk ja ehitusplats).
Pärastlõunal tekib haruldane olukord, kus tööd ei ole. Kõpitsen tõlkemälusid ja ootan, kuni kell saab 16.30, mis on E–N varaseim lubatud lahkumiskellaaeg. Vaja on osta uus kuukaart ja/või, kui ummikut ei ole, sõita veerand kuuese rongiga kaubamajja. Aga ummik on, mispeale ostan kuukaardi ja sõidan korterisse. Õhtu on päikseline ja soe; üksvahe on mõte, et läheks uisutama, aga, nagu ikka, jõuan korterisse ajal, et enam ei jõua (jääks pimeda peale), hommikul kah enam ei jõua, sest 40-minutiliseks tiiruks peaks rajal olema hiljemalt kell 7.00, aga siis on veel hämar ja hommikutaevas sirab ere (−4,7m) Veenus (vt taevanähtuste ajakohane ülevaade). Õues on 18 kraadi sooja (hommikul oli 11, olin üsna soojalt riides).
Vaatan filmi Just Visiting (2001). Ei soovita, vaadake parem Prantsuse originaali (Les Visiteurs). Näitemäng on väga puine, originaali peategelastepaar kopeerib varasemaid trikke, aga lustita, naispeaosas on omaaegne daddy's little pumpkin ja võlur on Andy McDowell, kellelgi sära silmas ei ole, tegevus on toodud Ameerikasse ja saanud Hollywoodile omase täielikult õnneliku lõpu. Meenub Haruki Murakami tähelepanek praegusest bussiraamatust A Wild Sheep Chase, et Ameerika filmides on õnnelik lõpp nii range reegel, et kui seal peaks tehtama film kogu inimkonna hävingust tuumakatastroofis, siis kindlasti on ka sellel õnnelik lõpp.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment