T, 476. päev: tagasi tööl

Esimene tööpäev pärast puhkust. Jõuan väga palju, näiteks pataka meditsiinitõlkeid (olemasolevate tõlgete nn muutmine ehk senise teksti oluline parandamine ja pikkade uute lõikude tõlkimine).

Kella veerand neljast eesti rühma koosolek, tutvustatakse uut kolleegi, räägitakse tööasju, mulle antakse teatud tõlkeliigi vanema amet (see oli senini kolleeg M, kes peale selle on ka terminoloog, aga tema puhkuse ajal tegin seda tööd mina ning tagasisidefailid tulevad mingi eksituse pärast senini mulle ning eks enamiku tagasisidet kirjuta niikuinii mina). Igas keelerühmas on kvaliteediülem, see ülem, kes nüüd olen mina, tõlketehnikaülem ja terminoloog. Ma olin varem ainult tõlketehnikaülem. Veel arutatakse kaht eelseisvat koolitust, mida võrreldakse kolmanda koolitusega, ja ma mõtlen, et kui huvitav, ma tean kõiki kolme koolitajat, aga ei ole kunagi neid „üle laua”, st loengut lugemas näinud, ja hetkeks mõtlen, kas mainida, et üks nimetatud koolitajatest rääkis ebaametlikus õhkkonnas vahetult pärast ühelt varasemalt sarnaselt koolituselt naasmist oma huvitavaid muljeid, või mitte; õnneks tuleb mõistus pähe ja olen vait.

Koosolek toimub kohvikus, enne algust näen vahetut ülemust, kes ütleb, et ma tulgu pärast koosolekut tema kabinetist korraks läbi, I have a word with you. Varasem elukogemus on õpetanud, et enamasti öeldakse ülemuse kabinetis midagi halba, nii et kogu tunnine koosolek on aega mõelda, mis see võiks olla. Eriti nihelen koosoleku lõpus, kui asjalik jutt on otsas ja asendunud kutseala klatšiga. Ülemuse juures selgub, et õnneks mitte, täiesti süütu haldusasi, ühele paberile on vaja mu allkirja.

Päeval on üks tõlkesüsteem mitu korda rikkis, toanaaber C arvates on see vast kuupäeva mõju. Kuupäev oli ka põhjus, miks naasin puhkuselt eile, sest 11. septembril ei tundu lennukiga lendamine olevat kuigi tervislik.

Ime on sündinud, 3. septembril tõi GLS kohale mu paki. Ei läinud kuud aegagi.

Viimatiste õpingute algusest möödub neli aastat, õnnitlen toredaid õpingukaaslasi. Oli ikka meeldiv aeg! Isiklikult sain sealt rohkem vastuseid kui oli küsimusi, isegi ammu unustatud küsimustele.

Pärast pikalt tööd (personaalsed kaunistusesemed, superjuhid, kellaaja kellad, lööbevastased vestid, kiri Sans Serif, õhuke joon), siis Kirikmäe prismas söögi järel (eile oli siiski üllatavalt mitmesugune söök puhkuse üle elanud).

* * *

Fotoarhiivi digimine on staadiumis, et skannitud on üle poole negatiividest. Eestis loendasin kättesaadavad slaidid ära ja nüüd on umbkaudne ettekujutus, kui palju pilte üldse on, muutunud täpsemaks. Pilte on kokku umbes 19 400, neist slaide umbes 5150.

Alustan slaidide skannimist, esmalt kakssada mehaanilise fotokaga ja eraldi eksponomeetriga mõõdetud säritusega (loe: krooniliselt alavalgustatud) Svema ja Orwochrome slaidi. Svema slaidid on üldtoonilt nii lillad ja sinised, et skannimistarkvara automaatkompensatsioon ei aita; Orwo slaidid on pilves ilmaga ja alavalgustatuna nii määratult pruunid, et mõjuvad toonitud mustvalgete piltidena. Vanemad lugejad võib-olla mäletavad Orwo slaidifilmi; vanasti tehti reisipildid ikka slaidifilmile, milleks oli Orwo, neid sai Pärnu maanteel ühes keldris ilmutada, kus oli Vene ajalgi nende ilmutamise eraettevõte. Mu esimesed Orwole võetud pildid on 1989. aasta Taani-reisist, Aalborgi Lindholm Høje suurest viikingikalmistust udus. Võimsad vaated, eriti tänu udule, mis varjas lagendiku serva, lastes arvata, et laevkalmed ulatuvad lõpmatusse. Ehkki alavalgustatud ja väikese diaprojektoriga seinasuuruseks suurendatuna olid omal ajal nii pimedad, et mu ema ja sõbratar naersid kõva häälega. Vaatame, mis digikujul teha annab (kuigi slaidifilmi fotodünaamika on väga väike, varjust detaile välja ei mana).