Kogu hommiku sisustab tagasiside kuubis ehk kiri tõlkijale, kes ei ole rahul sellega, et ma olen tagasisides öelnud, et terminina on õige öelda nii ja mitte naa, kuigi seda naad on Google'i andmel kasutatud tervenisti 25 200 korda. Tegelikult on isegi 29 400 korda, aga kes mind paremini tunnevad, need teavad, et Google'i-hääletuse kasutamine (st ka mingit sõna on Internetis rohkem kui mingit teist sõna) ehk argi- ja oskuskeele sihilik segiajamine (Google'i leitud sagedus neid ei erista) on üks neist asjadest, mida ma ei salli ja mida olen tauninud oma kursustel kohe sissejuhatuses. Oskustekstide tõlkija peab valima hoolega oma terminiallikaid, ja lihtlabane Google'i-hääletus ei ole seda teps mitte. Vaadaku pigem seda, kus üht või teist sõna on kasutatud: kas ikka on teaduskirjutistes, õppematerjalides või ametlikes tekstides, või on äkki ainult üldfoorumites või meelelahutusajakirjades.
Arvamus, et asi peab õige olema, sest et kõik ju nii arvavad, on loogikaviga, ladina keeli argumentum ad populum. Lugejate õrritamiseks järgmine näide: Jaan Tätte meeldib paljudele, järelikult on ta andekas – järeldus on vale: seda, et ta andekas oleks, isegi paljudele meeldimisest kahjuks ei järeldu. Või: hääletusel arvas enamik, et A on B, järelikult A ongi B – tegelikult näitas hääletus, et enamik inimesi arvab, et A on B. Vist Isaac Asimov väitis, et kõik ühiskonnad enne meie oma on arvanud, et Päike tiirleb ümber Maa, aga see ei tähenda, et see tõesti nii oleks. Sama põhimõte on kindlal kohal poliitikas (loe: propagandas): sageli on diktaatorid oma riigis erakordselt populaarsed, mis ometi ei tähenda, nagu oleks nende tee õige.
(Lapsepõlves ei lubatud mul argumenteerida on väiteid/tahtmisi sellega, et „teised arvavad/teevad ka nii”, vanemad rõhutasid, et tuleb mõelda ikka oma peaga. Sestap siis minu skepsis.)
Vastuse mustandi kirjutamise peale kulub kaks ja pool tundi! (Seal on paar muud teemat veel. Valmis ei saa.) Tõlkija küllap saatis oma kirja esimese vihaga, aimamata, et ka algne tagasiside tõlkijale on kaalutletud ja sinna laest võetud asju ei kirjutata.
Pärast suviseid segadusi vasturääkiva tagasisidega välistõlkijatele (vt ka mis on statistika ja mis ei ole) võttis eesti rühm kasutusele uue menetluse, et mis tahes tagasiside peab heaks kiitma kogu rühm. See tähendab, et ka teised peavad minu eepose läbi lugema. Mul on neist täitsa kahju.
KAD-maja sööklast väljun täpselt sel hetkel, kui üks daam hakkab minu mantli ja vihmavarjuga minema jalutama. Õnneks märkab ainult neli trepiastet allpool ise, et on vale kuub, pöörab ringi, kaaslased naeravad, samas olen mina, kes teatab, et this should be my coat ja et ka vihmavari kuulub pigem minule. Kirjuta või krae peale nimi.
Õhtul lahkun kohe kella kukkudes, paar minutit pärast poolt viit T. linnakese poole (olen seda käiku plaaninud paar kuud, sobivaim nädalapäev on neljapäeva õhtu (T-s on neljapäeviti poed lahti üheksani), vahepeal oli puhkus ja siis ei olnud aega, ning praegu taandub selle plaani teostamise ees kõik muu). Jõuan jaama napilt enne ummiku tekkimist. Jaama piletisabas (miks ei võiks siinmaalgi olla piletiautomaate nagu Saksamaal!) on minu järel Hispaania pere, kes asub minuga põhjalikku vestlusse rongiliikluse üle siinmaa ja T. linnakese vahel. Piletimüüja, kes on väga vana ning kes ilmselgelt vihkab oma ametit ja eriti reisijaid, on väga aeglane, mispeale siis, kui rongi väljumiseni on aega 12 minutit, läheb Hispaania pere täitsa närviliseks ja küsib mu käest, mis kell mu rong läheb. Vastan, et ma lähen sama rongi peale kui nemad, mispeale leitakse, et kui jõuame peale, siis jõuame kõik, ja kui jääme maha, siis jääme kõik. No elu on näidanud, et kassast tagumise teeni saab natuke rohkem kui minutiga (kui väga kiiresti joosta) ja rongid enne õiget kellaaega ei välju, nii et muret ei ole. Näen neid hiljem T. jaamahoones, nii et nemadki jõudsid.
Peamine huvi on käia kahes kaubamajas, vaja on teatud sorti pehme kraega särke, aga oh imelugu, ühes on inglise päevad, st pehme kraega särke ei ole, see-eest on uduumbe rõivaid, mida kodus nimetame „George'i kampsuniteks”. Teine kaubamaja ahvib eelmist. — Veel ilmutas E kunagi huvi mu seljakoti taolise seljakoti järele, et tore seljakott, tahaks ka sellist, aga teist värvi; no leian, aga kahjuks sama värvi kui minu oma. Kohalikus matkapoes peaks kah olema, tuleb üritada siit.
Samuti tavapärasel viisil aega parajaks tehes läbi raamatupoest ja jaama elektroonikakaubamajast.
Vihma tihkuvast ilmast ja õhtusest kellaajast hoolimata soovivad kaks rongilt saabuvat inimest tutvuda Musta väravaga ja küsivad, kas ma tean, kus see on. Tean.
Pärast külavaherongiga tagasi siiamaale. Rongi istmed on, nagu tavaliselt, sellised, et nende peale hästi ei tahaks istuda (vrd ka ülalviidatud sarja diivan, mis contained many pints of bodily liquids). Rong seisab metsa vahel paar korda, kokku veerand tundi, keegi midagi ei ütle. Tulemus on see, et mul tuleb jaama bussipeatuses veeta ligi veerand tundi: kui vaatan tänava poole, näen möödakakerdavaid viinalembe; kui vaatan teisele poole, satun läbi restoraniakna nägema, kuidas meetri kaugusel süüakse molluskeid.
(Viimane vaatepilt oli nii õudne, et sündmustest ette rutates mainitagu [kirjutan neid ridu laupäeval], et nägin seda jubedust uneski.)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment