23.9.07

P, 488. päev: matk

Kohaliku eesti seltsi matk. Nagu matk ikka, üles mäest ja alla mäest, sotsiaalne surve kannustamas – kasvõi pilt eest ära, aga sammugi maha jääda ei tohi.

Seekord ma ei olnud enne matka kaarti eriti uurinud, korraks vaatasin, kustkohast matkarada läheb, ja korraks kiikasin sisse ka Google Earthi, et milline on maapinna reljeef. Murettegevalt sakiline – rada kulgeb mööda sügava oru perve, mida lõhestavad sama sügavad põikorud.

Ilm on ilus, sooja umbes 25 kraadi, nii et laheneb ka mure sobiliku matkariietusega. Õigupoolest on nii palav, et tuleb olla särgiväel.

Ilmselt on ilusa ilma meelitavus matkale minekul mõjusam kui matka pikkuse (18 km) ja kogutõusu (600 m) hirmutavus, sest jaamas ootab kümne paiku mitukümmend inimest (poliitikahuvilised vahest teavad, et ilusal ilmal ja valimistel osalemise väikesel protsendil on näiteks Venemaal päris tugev korrelatsioon). Seekord olen tulnud jalavaeva säästes bussiga (saabub 9.37, käin vahepeal jaama poes, mis on üks vähestest toidupoodidest, mis pühapäeviti lahti).

Stolzenburg. Allik: Burgen des deutschen Mittealters. BFR = valdustorn, PAL = eluhoone, ZW = kaitsehoovRongi peale (rong haiseb sõnniku järele) ja E-silla jaamast bussi peale, mis viib seltskonna Uhkelinna, kus lõppes eelmine matk (sama bussijuht kui eelmiselt matkalt naasmisel). Tutvustusring (ka seltskonna koertega, kellest noorem küllap kohe aru saab, et mul on riietel koeralõhn ligi), Eesti asja otsimine ja peagi algab esimene tõus, mis näitab selgelt kätte, mis täna oodata on.

Vaade karjaaiagaJa vat selliseid vaateid on oodata. Kalendri järgi algab sügis (vaadatakse kella ja soovitakse üksteisele head sügist).

Edasi mäest alla, nõlval allasakitav tee on järsk, inimesed ja puud näivad olevat maapinna suhtes veidralt viltu. Hea, et on kuiv, sest maad ja teed katvad lehed oleksid märjaga libedad. Edasi teine sajameetrine tõus, künka otsas hingetõmbepaus.

Siis on võimalus proovida oma limbooskusi. Mälu salasoppidest kougitud teave, et limbo maailmarekord on 16 cm, osutub ülekontrollimisel üsna tõeks (16,5 cm).

Siis läbi kriipiva tihniku jõe äärde alla maanteele.

Kapp paistabEes paistva mäe nimi on täitsa ametlikult Kapp, orust umbes veerand kilomeetrit kõrge. Selle otsas on kaks vahepeatust ja põhjalik piknik. Mäelagi on lage, seal on jahimeeste torn ja loog maas.

Sügis ei ole enam kaugel

Mäe taga on teine mägiKapi taga on (kaardi järgi) Kopp.

Siis läheb tee uuesti orgu (taas läbi okaspõõsaste) ja jõuame Alam-Raudoja külla, kus seltskonnast lahkuvad mõlemad koerad koos omanikuga ja kõnnivad tagasi matka algusse. Üle jõe on Ülejõe-Raudoja ning kilomeeter ülesvoolu Ülem-Raudoja. Nagu matkalgi öeldud, meenutab külanimede fantaasiavaegus 1834 Ingliste mõisa Lau külas mõisniku pandud perekonnanimesid: Weinberg, Leinberg ja Meinberg.

Jälle mäkke ja mäe otsas hingetõmbe- ja järeleootamispaus (tagumistel kõndijatel, eriti nn fotograafilisel arjergardil, on kõik pausid lühemad kui eesmistel).

Siis jälle jõeorgu ja piki maanteeserva, kus põristab ühtlugu mööda Saksamaa numbriga mootorrattamatkajaid, kes on tulnud loodusvaikust nautima. Oleks pidanud ära lugema, mitu päeva jooksul mööda sõidab, kindlasti üle saja.

Järgmise tõusu eel saab mõistus võitu ja kõik peale ühe ramboliku lätlase lähevad maanteeservas mäest mööda.

Siis lähevad väsinumad edasi mööda maanteed, ülejäänud seltskond alustab viimast rasket tõusu. Kahetsen, et kõnnikeppe kaasa ei võtnud, neist on tõusul abi. Riburada on veninud kaunis pikaks ja eesmistel puudub täielik ülevaade, mida teevad tagumised. Ühekorraga ilmub peaaegu puuvõrast matkajuhi peanupp ja ta teatab, et kui otse ronida, saab paraja haagi lõigata. No proovin, aga kohe teelt äraastumisel libisen ning käin tolmu ja kivide sisse selili. Õpetust saanuna lähen pigem haagiga; ühtlasi leiab kasutust kaasasolev desinfitseerimisaine (õnneks on käsi ainult tolmune, nagu selgub).

Ja siis viimast korda mäest alla. Tagasi maanteele, blondidest hobustest mööda tagasi inimasustusse.

Bussini on aega ligi tund. Kohalikust kohvikust L'Italiano – kas teate, et soomlased tunnevad Toto Cutugno laulu „Sono l'italiano” soome lauluna „Olen suomalainen”, samamoodi kui vanemat ligi üheksaminutist laululugu „American Pie” peetakse samuti soome lauluks, pealkirjaga „Suomi-neito”? Teatavasti on kõigi aegade parimate soome lugude tipus ka Raimonds Paulsi „Millioona ruusua” ja president Ahtisaari lemmiklaul, Eduard Kolmanovski „Rakastan sinua, elämä” – lõpevad üle 20 inimese saabumise peale õiged klaasid.

VeokülaBuss peatatakse nn streljai menja meetodil (sest keegi ei tea, kus on Veoküla suuna bussipeatus, kõrtsi vastas on vastassuuna oma) ja, nagu ikka, on ümberistumise jaoks sõiduplaani järgi aega kas −1 või +59 minutit. Aga õnneks jääb ka teine buss hiljaks (ehkki kui mu nimekaim ja mina ei läheks peatusse, mitte bussijaama taha peitu nagu ülejäänud seltskond, sõidaks buss küllap mööda).

Siis rongi peale (rong haiseb jälle sõnniku järele) ja rongiga linna.

Kõnnin bussipeatusest korteri poole vahelduse mõttes D. maantee paremas servas (sest ei viitsi kaks korda üle tee minna) ja sedasi möödun peagi bensiinijaamast, mille pood on lahti. Ja sildilt näen, et see avaneb pühapäeva hommikul juba poole kaheksast ja on lahti terve päeva. Hea teada. Ostan vett, limonaadi ja mõne puuvilja.

Päevane läbikäik on kokku 23 km, sellest matkal endal umbes 19.

No comments: