E, tagasisõit

Puhkuse viimane päev ehk tagasisõidupäev algab sellega, et üritan ühe soojaga läbi lugeda Harri Jõgisalu mälestusi, mida alustasin eile ja milles jõudsin raamatu keskele. Tuleb nentida, et nii mulle kui E-le oli paras üllatus, et hr Jõgisalu (s 1922) on veel elus ja pealegi veel nii reibas, et suudab kirjutada paksu mälestusteraamatu (raamatu eessõna ütleb, et mälestused on kirjutatud 2006–2007).

Veerand kaksteist leian, et ega ikka ei jõua, enne vaja minna lennuki peale. Enne vaja võtta sularaha (et takso mind poolel teel maha ei paneks; kaardiga maksta ma taksos ei ihka – pärast seda, kui kunagi kuulsin, kuidas raadio teel hõisati kogu maailmale, st Kiisule kontrollimiseks krediitkaardi number). Kui kingi jalga panen, tahavad koerad jalutama.

Aga siis selgub, et olen luku taga.

Nimelt on üürikorteril kaks lukku, millest ühele pääseb ligi ainult väljast.

E on tööl, teine võti on emal, kellel on vaba päev. Aga selgub, et ema on maal ja võti on tal kaasas (kui oleks linnas, saaks komandeerida parasjagu kodus haigusest toibuva venna – jookse, poega, jõua, poega – seda tooma ja ust avama; aga ei saa). Klassikalist võtme aknast pildumise meetodit proovida ka ei taha. Tuleb paluda, et E tuleks mind välja päästma.

Vahepeal E helistab, et on juba taksos ja takso on ummikus.

Siis läheb veel 40 minutit ja E keerab ukse lahti. Selgub, et üsna korteri lähedal selgus, et ta jättis oma võtme töö juurde.

Edasi läheb kõik väga libedalt.

Lennuk läheb 18.10, tellin takso kolmeks, olen lennujaamas veerand neli, mu hoolega pakitud kott, milles on umbes kümnendik isiklikku slaidiarhiivi, on ka lennujaama kaalul alla 20 kilo – nimelt 19,7 kg! Tore, ehk mis kasu on kaalust kodus (eks ma kaalusin mitu korda). Seljakotis, mille lennukisse võtan, on peale telliskiviraskuse läpaka ka viimane osa isiklikust negatiiviarhiivist, mis kaalub mitu kilo, aga mida käsitan dokumentidena ja sestap pagasisse ei taha anda. Pärast viimase hetke ümberpaigutusi kahe koti vahel sain seljakoti raskuseks 8,4 kg. Oh, kadunud on ajad, mil lennukis arvestati äraantava pagasi kaalu valemiga 17 kg + 7 kg = 20 kg ja käsipagasi kaalu 16 kg = 8 kg. (Aga mul on olnud kunagi 25 kg pagasi ülekaalu ja ma nägin sellest pärast veel aasta otsa hirmuunenägusid.)

Pileti registreerimise sabas on minu ees kaks inimest, turvakontrollist saan piiksutamata läbi (puhkusele minnes pani püksinööp värava piiksuma) ja seega on mul aega kuivada üle kahe tunni, mis venib. Ilm on päikseline, aga puhkuselt mineku meeleolu ei ole kunagi eriti tore, eks ole.



Lennukist tulevate reisijate seas on Arvo Pärt. Passikontrolli juures võis näha Soome poliitikut Jörn Donnerit.

Kopenhaagenis on ümberistumiseks aega kolmveerand tundi (maandumisest pealeminekuni), aga tagasilennu esimest otsa lendab Estonian Air, mis teatavasti on viimasel ajal oma usaldusväärsusest palju minetanud. Nii ka seekord. Pealeminek hilineb, väljaminek hilineb (lendur ütleb, et oodatakse mingit dokumenti, enne pealeminekut rääkis keegi turvanooruk piletikontrollijaga, et vaja kolm Kiievist tulevat transiidireisijat läbi otsida, ja kuuldavasti olla Kiievi lennuk hilinenud; kas nad peale said, ma ei tea).

Ennist mainitud Estonian Airi uusimale lennukile on tiiva peale tekkinud kahe ja poole nädalaga õlivöödid ja peldikust avastan saladuslikud poolakeelsed sildid. Istekoht on pikima jalavahega 10. reas akna all (kus on hädaväljapääs ja 9. reas aknaalust kohta ei ole). Magan.

Kopenhaageni lennuväli on kahe ja poole nädalaga omajagu muutunud. Värav teatatakse alles 10 min enne pealeminekut, kasulik on seista selle koha lähedal, kust enamasti siiamaale lennuk läheb. Nii ka seekord.

Ka SASi lennuk jääb hiljaks, nagu alati. Teatatakse ette, et äralend hilineb 10 minutit. Kolm minutit enne seda, kui lennuk on juba rahvast täis, öeldakse, et tehke turvavööd lahti, lennukit hakatakse tankima! Vajalik tegevus, kahtlemata, ent meenutab ammusaegset jalgrattamatka, kus üks noorpaar tegi kõike risti vastupidi kui ülejäänud matkaseltskond: kui teised hakkasid sööma, läksid nemad päevitama, kui teised hakksid telke kokku panema, hakkasid nemad sööma.

Koht on tagumises reas akna all, mugavad nahkistmed, magan peaaegu terve tee. Aknast paistavad ilusad loojanguvärvid (ning parem mootor, tiib ja ratas).

Alles pärast saan teada, et täpselt samasugune lennuk läks eile Taanis ümber ja süttis, 11 inimest vigastatud. Nägin Kopenhaagenis ajalehe esilehel pilti, aga pealkirja ei lugenud. [Ja napilt läheb, sest kolmapäeval toimub teine sarnane õnnetus – taas kord on põhjuseks parem ratas nagu enamikes selle lennukitüübi õnnetustes – ja kõik Dash 8/Q400 lennukid pannakse telikuprobleemi lahendamiseni seisma.]

Lennujaamas tuleb oodata kotti vähemalt veerand tundi, mõtlen sellegi peale, et mis saab, kui üldse ei tule. Veider kotisisu, kahtlemata, et riietele lisaks kolm karpi kokku 561 slaidiga, uus raamat Alfred Rosenbergist, patofüsioloogia värviatlas, sariväljaande „Arheoloogilised välitööd Eestis” 2004. ja 2005. a number, palju akusid ja kaks akulaadurit ning üle 600 g kaaluv peenrahakott. (Mis meenutab järjekordset lugu tosina aasta tagant, kuidas läti majanaabri emal kadus lennukis kott ära ja kotisisu kirjeldamisel nimetas ta läti-saksa sõnastikku ning lennujaamatöötaja küsis üle, kas ta on ikka väga kindel, et selline raamat on olemas ja ta olematuid asju välja ei mõtle.)

Aga kott tuleb ja paraja ootamise peale tuleb isegi takso. Suhelda mõistan (prantsuse keeli) niipalju, et aadressi saan öeldud, selle ka, mis asulas see maja asub, aga kui taksojuht küsib umbes midagi, kas see on hotell või mis, vastan midagi üpris segast. Õnneks ta rohkem ei küsi.

Korteris on jahe, keeran kütte sisse. Kohal kohaliku kella järgi kolmveerand üksteist. Ei, maal raamatukogus lapsepõlves loetud vanas tehnikasaavutuste raamatus mahahõisatud ennustus, et aastal 2000 saab mis tahes maakera punktist reisida teise mis tahes punkti ööpäevaga, ei ole täide läinud, kui Eestist Kesk-Euroopasse sõit kestab koos lennujaamades kükitamisega juba üheksa tundi.