Toimetan bioloogiateemalist tõlget, kus tõlkija ei ole teinud vahet perekonnal ja liigil, muudest taksonoomiatasemetest rääkimata.
Päeval käin postkontoris eile tulnud raamatute järel. Üks neist on vana klassika „Minu pere ja muud loomad” originaalis. Hanke ajendas see, et alles eelmisel pühapäeval Eestis vaatasime ETV pealt sellest tehtud filmi ja et tõlget loeti peale, jäi mul kuulmata, kuidas oli „Plasku-Punnpepu” inglise keeles. Või Parlarakad. Või „ettevaatust, kõrvahargi pesa”. Teine on Durrelli elulugu, kus on ka Korfu-pilte, millelt võib teada saada, et kõik ülalmainitud raamatu kirjud tegelased olid ka päriselt olemas, isegi Spiro autologu on pildi peale jäänud. Sirvimisel jäi silma, et Durrelli esimene sõna olnud väidetavasti zoo.
Õhtu on ilus, päike paistab (nagu eilegi), päikese kiired kuldasiwad puude latwasi nii et nad justnagu kullatud oliwad, on suhteliselt soe, ummik on suur.
Enam kui pool sajandit tagasi kirjutasid tšehhi rännumehed Zikmund ja Hanzelka, et Lõuna-Aafrika koosa keeles (mida tol ajal nimetati veel kahvri keeleks) puudub mõiste „valutama” ja koosad ütlevad lihtsalt, et näiteks „mul on jalg” – mis on ülimalt loogiline, sest kui ei valuta, siis ju kehaliikme olemasolu ei adu. — Ja täna õhtul võin ma veenduda, et mu naabril on lööktrell ja haamer. Ning vägagi on.
Aga see ei sega kotlettide tegemist.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment