L, 199. päev: viinamägedel ja pudrujõgedel

Kohaliku eesti seltsi matk viinamägede vahel, tagasihoidlik seltskond, 8 täiskasvanut, aga kui buss jääks veel minuti hiljemaks, siis ainult 4 (sest kokkulepitud kohta jõudes näen ma ülejäänuid kaugel nuka taha kadumas ning neile järgi jõudes teatan, et bussis oli veel 3 inimest, kes rääkisid eesti keeles ja kes võib-olla ka tahavad matkale tulla).

Takkajärele on muidugi imelik, miks ma neid kaasa ei võtnud, sest mul oli kaart ja ma teadsin, kuidas kõige otsemini sinna saab. Aga no olen oma elust nii palju väljaspool Eestit viibinud, et kui eestikeelset juttu kuulen, ei torma kohe juurde, et "oi, kas te olete ka eestlased vä?" :)

Ja pealegi, kui buss keeras alla Maaselja äärde, arvas neist kolmest üks: "Kas see jõgi on sama kui linnas?" – halasta, see on Maaselja, kuulus veinijõgi! Linnajõgi peab enne mitu korda suuremasse jõkke suubuma, enne kui suure kaarega 150 km pärast Maaseljani jõuab!

Huvitav oli see, et matka korraldaja oli kutsesse spetsiaalselt kirjutanud, et tulge 177. bussiga, see tuleb täpselt matka alguspunkti, pole vaja mäkke ronida. Samal ajal hakkab linnast tulema ka 175. buss, mis peatub all jõe ääres. Mainitud kolm inimest jäid 177. bussist maha ja tulid 175-ga (siinmaal jäävad bussid graafikust krooniliselt maha). Linnas oli jube ummik. Ja kui ma reede õhtul Internetist bussiaegu otsisin, ütles ühistranspordi portaal, et mu maja ees peatub 175, sellega saab R-chisse alla jõe äärde, sealt ümber istuda ja üks peatus teise bussiga. Olin maja ees peatuses, nägin mööda sõitvat 177. bussi, siis vaatasin sõiduplaani – no ja seal seisis, et ka 177 peatub... mädand. Ootasin siis 175, tuli, ummik kestis veel kilomeetri, jäin ühesõnaga teisest bussist maha. Minna oli 600 m horisontaalis ja 30 m vertikaalis.

Matk kulgeb alguses (paistab soe päike) mööda vana raudteetammi, mille pinnakate jätab täiesti sellise mulje, et sinna peaks kunagi uisutama minema (möödundnädalane mats annab kohati tunda ning eelkõige on seda ihul aegamisi kuju ja värvi muutva sinikana näha). Inimesi on 8 täiskasvanut ja 1 põngerjas ning seltskonnas on ka üks koer, borderkolli ehk "piirialade kolli", nagu arvas kunagi saatekava. Et ma taas kord seltskonnast kedagi ei tunne, olen suhteliselt kidakeelne. Kõnnime mõne kilomeetri viimamägede vahel mäkke, siis metsas, siis laskume viinamägede vahel alla tagasi (hakkab kogunema pilvi). Seejärel läbi külakese tagasi R-chisse, kus matka korraldajad kutsuvad kenasti enda poole (sest puhkepaus jäi tegemata).

Kõrvaloleval pildil on matkal nähtud põnev auto. Vaadake, mida on teinud muudetud aerodünaamika tagaakna puhtusega!


Üritus lõpeb jalutuskäiguga luige- ja vanarauapraamirohke Maaselja ääres, kustkohast lähen bussile (mis jälle jääb mugavalt viis minutit hiljaks) ja sõidan läbi senikäimata kohtade linna.

Buss jõuab linna katedraali juurde, kõnnin sealt bussipeatusse (hakkab sadama, aga mul on kaasas vihmavari!), esimene sobilik on nr 16, millega sõidan Kõrgmäe maksimarketi tööstuskaupade poodi.

Sadu tugevneb ja jõuan bussilt poodi vahetult enne hirmsat valingut (mõni minut enne viit), mille ajal uudistan poe uut lemmikloomaosakonda ja mõtisklen, kas selle plekk-katus peab vastu või mitte. Hetkeks kahtlen, kolin on üsna vali.

Battlefield 1942 ja Rammstein (Rosenrot), kaks riiulit, mida on kaenlas äratoomiseks just parasjagu ja mis on kenasti kile sees, nii et ei karda märjakssaamist, kuigi vihm on lõppemas.

Pargist möödudes näen, et vihm on pargi jalgradu osaliselt tänavale uhtunud.