L, 192. päev: lehed

Hommikul kirjutan tudengite jaoks lugu sellest, miks on lihtsalt väljenduda parem kui keerukalt, aga teema arenedes paisub küsimus keerukamaks kui arvata. Sinna läheb mitu tundi.

Edasi uisumatk marsruudil, mida pidin sõitma eelmisel laupäeval. Seekord vaatan ka bussinumbrid järele. Väljun väga täpselt, aga bussijuht on lahke, ootab peatuses, kuni ma sinnani jooksen. Esimene, oluline ümberistumine sujub tõrgeteta ja kui päevapiletit küsin, puhkeb bussijuht kuidagi kergendusega saksa keelt rääkima. (Sinnani sai kuukaardiga.) Teises ümberistumiskohas on aega 20 minutit, peatuses on pika jutuga silt, kuidas mingi maantee on kinni ja buss (just see, mida mul vaja), sõidab ringi, aga õnneks on viimane normaalne peatus just see, kuhuni tahan sõita.

Bussis õnnestub GPRS-i kaudu lugeda Postimehest presidendi­valimiste seisu. Tulemusest teatab vend SMS-iga. Tore, et läks nagu läks.

Endises Bw jaamas on mööda vana raudteetammi kulgev jalgratta­tee süvistatud maantee alt läbi minevaks, mis tähendab, et kõnnin silla alt läbi ja ajan uisud mingi sildi najal alla alles pärast, et ei peaks sõitu alustama järsu languse ja tõusuga. Esimene sada meetrit on tee mõnus, siis läheb veidi krobeliseks, millisena jätkub kogu ülejäänud tee. Esimesed mõni­sada meetrit on metsa vahel mäkke rühkimist (3%), siis tuleb lagedal küngaste vahel paari kilomeetri pikkune lauge laskumine
(–2%). [Need olid künkad, mitte mäed, kui lähtuda määratlusest, et mägi on jalalt vähemalt 200 m kõrge. Samas on Šveitsis Zürichi järve lõunaküljel mägesid, mis on Zürichi järve poolt 700 m kõrged ja teiselt poolt umbes 200–300, aga siiski on ametlikult künkad.]

Aeg-ajalt vanu peatusi ja jaamahooneid, kõik mingis muus kasutuses, aga vanade siltidega ja korras. Sodinguid ei ole.

Pärast esimest peatust hakkab tee tõusma (2–3%) ja tõusu jätkub ligi viieks kilomeetriks, püstloodis tõuseb tee kõrgemale 100 meetrit. Paremat kätt on tore vaade. On soe (22°), aga kerges kuivas pilves. Teeäärsetest viljapuuaedadest tuleb sügislõhnu, ühes kohas on teel allakukkunud õunu ja mitmes ploome.

Ja eelkõige on teel puulehti ja muud sodi, eelkõige pöögipähkleid. Sodist on üle sõita ebameeldiv, sest uisud sõidavad üle ainult väga madalatest esemetest. Lehed aga lähevad tagumise ratta ja piduri vahele ning jäävad sinna kinni; need tuleb sealt kas ära koukida või tõmmata paremat uisku äkki tahapoole (ratas käib teistpidi, heal juhul tulevad lehed välja), aga selleks peab kõigepealt seisma jääma.

Tee keerab läbi vana raudtee­tunneli, kus piduri vahele jäänud leht teeb koledat häält. Proovin, kas äkki saab seda leevendada nii, et hoian piduri õhus ja ainult ninaratta maas (seisma jääda ja välja koukida ei saa, sest peaksin naalduma vastu seina, mis on hallitust täis). Ei saa, maandun külili. Õnneks on tunnelis maas betoon, mis on siledam (vähem abrasiivne) kui asfalt, ning uued põlvekaitsmed kaitsevad ka põlve külge. Tulemuseks ainult üks väike marrastus ja üks sinikas. Sõidan tunnelist välja, ühe silla käsipuu najal lasen marrastusele peale Cutasepti (täna esimest korda kaasas) ja puhastan piduri.

Edasi tuleb kunagine jaam, mille jaamahoone on sama projekti järgi kui sama liini H. jaam, mida nägin nädal tagasi. Praegu on jaamahoone taga kämping, plekksuvilaid täis.

Tee tõuseb edasi ja teeb serpentiini. 950 m pärast esimest kukkumist annan tagant tulevaile rattureile teed ja kui ma teeservast liikuma hakkan, astun märjale teeservale, mis selles kohas on väga libe, käin käpuli (randmekaitsmed kriimud, muud ei viga midagi).

Rühin aga mäkke ja sellest 1,5 km edasi ühel järjekordsel piduripuhastamis­pausil kaotan tasakaalu ja käin põlvili (põlve­kaitsmetel täkked, muud midagi).

Edasi jõuan kogu matka lagipunkti, mille järel läheb tee ainult mäest alla. (Esmalt pean aga ületama tiheda liiklusega maantee, jalgratta­tunneli kaudu, kuhu viib alla umbes 8% langusega ja kust toob välja 12% tõusuga tee. Viimast kinnitab ka liiklusmärk, esimest korda näen jalgrattateel ohtliku languse hoiatusmärki.)

Langus kestab kokku umbes 10 kilomeetrit ja püstsuunas 220 meetrit (keskmine kalle on 2%). Tore, ainult pidurda. Selle 10 km peal tuleb kaks korda pidurit kulumise arvelt madalamaks keerata, aeg-ajalt kougin lehti välja, pidur on täitsa tuline.

Esimese peatuse teen C-küla kunagises raudteejaamas, kus on väljas sealt leitud 2000-naelane lennukipomm ja mälestustahvel inimkonna ajaloo hävitus­rohkeima sõja mälestuseks. Sealt mõnisada meetrit edasi on kahe karjamaa vahel pink (millele maandun raskelt, sest ei oska arvestada, et peopesas olevad randmekaitsmed on libedad ja ma libisen mööda seljatuge edasi, õnneks mitte üle pingiotsa rohu sisse; üks väike sinikas). Puhkan, uisud jalast võetuna, veerand tunnikest, söön õuna ja naudin ilusat sügispäeva: päikest, vaatan karjamaal söövaid lehmi ja kuulan mõnetist linnulaulu (kui minema hakkan, tõuseb vasakpoolse lehmakarja juurest suur kuldnokaparv). Kuskil mängib puhkpilliorkester, aga kaja tõttu ma ei saa aru, kus.

Edasi ikka mäest alla, ühel ristmikul on koguni märk, et rull­uisutamine lubatud. Oletan, et ju see vast tähendab siledamat asfalti, aga eksin. Ühtki teist rulluisutajat ma täna ei näe. Põnev on see, et ega ma ei näe ka vastassuunas olevat silti, st uisutee lõppu, kuigi pärastpoole läheb tee õudseks.

Tee muudkui langeb vaikselt, mööda hämarat ja niisket jõeorgu, millel püstloodis kaljuseinad. Paraku on teel palju langenud lehti ja paar korda läheb pidur lehti nii täis, et jään seisma (puulehed piduri vahel kiilusid tagumise ratta kinni). Puhastamine (et ratas jälle veereks) võib võtta väga kaua aega, sest ega kellelgi nii peenikesi näppe ole ja mul pole uisurattavõtit kaasas. Võib-olla peaksin järgmine kord kaasa võtma pintsetid. Pärastpoole tajun, et lehed piduri vahel vähendavad kiirust ja ma ei pea eraldi pidurdama.

Siis jõuab rattatee välja maanteele ning jätkub eraldi rajal selle servas. See on väga kole, krobeline mis hirmus ja rada ei ole maanteest oluliselt eraldatud. Samas siiski nii kole ka ei ole, et ma tahaks uisud jalast võtta ja edasi kõndida.

Kilomeetri pärast läheb rattatee raudteetammile tagasi ja läheb siis mäest alla (8%) ainsa siimaa järveni. Enne laskumist keeran piduri madalamaks, et pidurdamine oleks mõnusam. Vaatan järve ääres pisut ringi, niipaljukest kui seda uiskudelt võimalik on näha (olen rattateel, aga sellel on Rooma villa jäänuste juures munakivisillutis). Palju jalutajaid: eks ole ju puhkepäev.

Teadetetahvlil on 19. aprillist k.a silt õpetusega, mida teha, kui leiate surnud linnu. Tuleb helistada hädaabinumbril! Lastel ja koertel tuleb keelata linde puutumast! Linnugripp!! (Mäletate veel? Minuarust oli see sama hüpoteetiline kui Ruhnu karu...)

Edasi järgneb tasane kaks kilomeetrit bussijaama, taas kord ülimalt rulluisu­vaenulikus E-chi linnakeses. Seal on vanalinnas kas munakivid või tavalise kiviparketi vahel krobelise kiviparketi ribad. Ja kohati on munakivid asendatud "asfaldiga", mida ilma jutu­märkideta mingil juhul kirjutada ei tohi, sest see on lihtsalt jube. Jõuan bussijaama viis minutit enne bussi väljumist, uisud alt ja kaitsmed küljest ning kotti, siis bussi peale.

Tänane läbisõit oli umbes 20 km, seega peaks mu uisukogemus olema kokku 152 km.

Hilisõhtul uurin mu plaadikogu ühe kuriositeedi, Tai poplaulja Got Jakrapani umbes 1998. aasta plaadi "Lôok Tôong Tai-laen" pealkirja ja loopealkirjade tähendusi. Nimelt oli Media Player otsustanud Internetist plaadi andmed ajakohastada ja nõnda muundusid lugude senised tinglikud pealkirjad taikeelseteks. (Kopisin plaadi juunis läpakasse.) Leian tai-inglise transkribaatori ja sõnastiku. Saan teada, et plaadi pealkiri on umbes nagu "Tai väljade lapsed" ning 10 laulust on vähemalt 8 lembelaulud. Huvitavaimad pealkirjad on kahtlemata "Ole ilus, kuni koer väsib", "Palun pane riidesse" ja "Noor veis on kuningas".