Koblenzi jaamas, kuhu jõuan kell 10.20, on linnakaart otsas. Hommikul olin otsinud Internetist Koblenzi plaani, ei leidnud, tõmbasin telefoni Guuglist võetud tänavanimedega aerofoto, mille abil kõnnin jaamast tuletõrjekooli poole, kuhu on mu arusaamist mööda ainult umbes kolm kilomeetrit (Koblenz on ametlikult suurlinn – Saksamaal loetakse suurlinnaks linna, kus on üle 100 000 elaniku; Koblenz on selles loetelus 73. kohal). Näituse korraldaja, Koblenzi mudeliklubi kodulehel oli kaart, mis näitas tuletõrjekooli olevat kohe Reini silla idaotsast veidi edasi, kuid ma ei leidnud aerofotolt ühtki teed, mis sinna viiks. Looduses samuti mitte, sest – nagu selgub – asub tuletõrjekool mäe otsas, jõest üle saja meetri kõrgemal. Mingeid otseviivaid treppe ma ilma täpse kaardita ei leia. Pärast sillast lõuna pool Pfaffendorfis ekslemist (pärast näen viita, kus on esimesed kaks tähte värviga soditud ja alles on Affendorf, Ahviküla) lähen tagasi sillani ja kõnnin teisele poole. Teen paarikilomeetrise haagi ja tõusen mäkke mööda serpentiini (selle järgi oleksin pidanud juba enne aimama, et ega tegu tasase maaga ei ole, aga ma kaardil nii kaugele ei vaadanud). Serpentiini keskel on ühe kurvi järel piire (tavaline, mitte põrkepiire) katki ja järsus võsastikus on umbkaudu autosuurune koridor murtud väiksemaid puid ja maas lohisemisjäljed.
Näitus (avati eile, täna on teist päeva). Saan pileti nr 208. Küsitakse, kuidas ma näitusest teada sain. Olen kolmas, kes on tulnud ajakirjakuulutuse peale.
Näitusel on väljas igasugu mudelid, sh kaugjuhitavad ja rongid (viimaseid küll ma ei näe) ning kuus müügiletti. Mudeleid on kokku vahest kakssada. Tase on, hmm, huvitav. Mõni mudel oli väga hea, aga väga heade, heade ja keskpäraste mudelite vahekord oli teine kui samalaadsetel ettevõtmistel seninähtu (kus on olnud esil valdavalt väga head mudelid). Siin on väga häid ainult vast kuuendik. Esil oli ka paarkümmend siinmaa mudeliehitajate mudelit, no see tase oleks mulle täiesti jõukohane!
Saksa seadus loeb mudelid mänguasjadeks ja et mänguasjadel on teatud sümbolite kujutamine Saksamaal keelatud, siis puuduvad need ka lennukimudelitelt, ehkki ajalooline tõde oli pisut teistmoodi. Mul ei ole seisukohta, kuidas see on seotud realismitaotlusega. Aga silma jääb see, et peaaegu kõik plastmudelid kujutavad otsekui vahetult pesulast või värvitöökojast tulnud sõidukeid. Plastmudelite ehitamise üks põhimõte on realistlik välimus, sh määrdumine ja kulumine. See enamasti puudub. (Isegi kui muda kujutamine tanki küljes on vaieldav, sest kuigi päris elus läksid tankid väga mudaseks, ei peeta mudelitel seda kohaseks – teadsin andekat mudeldajat, kes läks sel teemal oma klubiga tõsiselt riidu – umbes nagu ka allveelaevamudelitel on tavaks kujutada kõik antennid-periskoobid-tüürid korraga väljatõstetuna-pööratuna, kuigi seda olukorda tegelikkuses ei esine, tekib kasutamisel mõlke, mida saab mudelil kujutada (ja mis olnud tankiväelaste hulgas suures hinnas). Ka ei tule mul silme ette, et ükski Saksa tank oleks olnud kujutatud Zimmerit-kattega, mille mudelile lisamine on suur käsitöö.)
Ja ühes tankidioraamis oleks pidanud tanki paigutamiseks ühe maja alguses maha lammutama ja siis tanki järel uuesti üles laduma, sest päris elus ei oleks tank selle ümbert suutnud keerata. — [Kuskil mudelikirjanduses oli õpetlik lugu, kuidas keegi tegi dioraami külgkorviga mootorrattast talvel ja viis selle mudeliklubisse imetleda ja kõik imetlesid ja kiitsid ja siis kodus selle mudeliehitaja naine vaatas ka hetkeks ja küsis: "Aga miks jätab külgkorviga mootorratas lumele ainult kaks rattajälge?" Olevat olnud jube piinlik moment. Umbes nagu ühel lennukimudeliehitajal, kes vaadanud raamatust järele, et soovitud lennukil oli vasak tiivaalune must; võttis siis lennukimudeli ette, keeras tagurpidi ja värvis vasakul oleva tiiva aluse mustaks... ja alles kui õigetpidi keeras, nägi, et see oli ju hoopis parem tiib...]
Ühes teises dioraamis kujutatakse Saksa ja Vene tanki kohtumist. Ilmselt on venelased pimedad ja sakslastel paukpadrunid, sest kuidas muidu mehed ja tankid keset lagedat ninapidi kokku on juhtunud. Ja huvitav on veel see, et kuigi muidu on väli väga ühtlaselt kaetud mürsulehtritega, siis on need kummalselt kombel ainult seal, kus pole tanke ega kaevikuid ega mehi.Üks muidu peaaegu ontlik dioraam Junkers F 13-ga Amasoonase ääres tankimas on ilmselt sattunud liiga suurele alusele ja et ühte serva on jäänud liiga palju tühja ruumi, on lugupeetud mudeldaja pannud sinna krokodilli. Ja nagu arvaks, et seda keegi ei näe, siis on sellest kirjutanud ka juures F 13 sõjaeelset avastuslendu kirjeldaval sildil.
Ja üks muidu ühe täitsa hea Sovremennõi-klassi laevamudeli juurde on mudeldaja otsustanud panna sildile ka laevaklassi nime originaalis, aga Sovremenny teisendamisel vene tähtedesse on lõpust i kratki ära jäänud. No vahest ta lihtsalt ei tulnud selle peale, et kuskilt vene allikast järgi vaadata, selmet hakata tähthaaval ise transkribeerima.
Tagasiteel alla linna uitan pisut ümber naabruses oleva mahajäetud Astersteini fordi (XIX saj).
Samal pool jõge (aga oru taga) on põhja pool XIX saj kindlus, kuhu tõusta ma ei jaksaks.
Kõnnin Reini linnapoolset kaldapealset pidi Moseli ja Reini ühinemiskohta, Saksa Nurka, kus on pompöösne keiser Wilhelm I monument (kõrgus 37 m, sellest kuju 14 m) ja liidumaade lipud. Massiliselt turiste ja arvake ära, mis keel kaigub üle platsi? — Õige, ehkki neid oli ainult kolm. Ja ka nemad kommenteerisid teisi inimesi. Monumendi alus on sest õõnes (meenutades sammaste tõttu vaateid arvutimängudest Wolfenstein ja Doom) ning trepp viib aluse servale rõdule. Moseli ääres istub lõõtspillimängija, kelle repertuaaris on palju tuntud lugusid, isegi see laul, mida "Noores pensionäris" laulsid ekspressid, kui Abel pillas klaveri trepi vahelt alla (ta-ruira-raa, ta-ruira-ruira-raa...).
Jõel on palju ringreisilaevu, Moselil ka jõeristluslaevu (ühes nende poole parvlevate vanurturistidega).
Näen ära vanalinna jäänused ja linnuse, mis olevat ainus keskaegne hoone kogu linnas, mis jäi sõjas praktiliselt terveks (Koblenzist, veinikaubandusest elatuvast linnast pommitati sõjas puruks 87%, sest suurte jõgede tõttu oli linn hea uue navigeerimisradari katsetamise koht, kirjutab Jörg Friedrich kolekirjanduslikus raamatus Der Brand. Deutschland im Bombenkrieg 1940-1945). Pärast loen, et Koblenzis on suur sõjatehnikamuuseum, eks tule minna tagasi.Kiikan sisse kolme keskaegsesse kirikusse. Katoliikliku Jumalaema kiriku uksel on silt, et olge kuss, aga ees platsil rõkkab kohutav lärm. Parasjagu on rahvapidustused, poed on pühapäeval lahti, inimsumm tammub tänavatel ammuli sui.
16.22 kiirrongiga tagasi (sõiduaeg 1 h 25 min). Rongis avastan just enne einestama asumist, et pilet on kadunud. Väljumiseks taas 1 sekund liiga hilja, uks ei avane, rong hakkab liikuma, õnneks pileteid ei kontrollita. Väljun esimeses jaamas ja ostan uue pileti T-sse. Õnneks tuleb 10 minuti pärast piimaringirong (sõiduaeg 1 h 59 min, aga jääb hiljaks). Rongis jään mitu korda kui niidetult magama ja läbi une kuulen, kuidas mu vastas istuvad vanatädid kommenteerivad seda, kuidas mul suust tatt niriseb. Rong edasi saabub 10 min hiljem (teen aega parajaks T. jaama leheputkas), jõuab sihtjaama kokku veerand tundi hiljem. Bussi tuleks oodata 40 minutit, lähen jala. Tänane läbikäik on umbes 18,5 km.
No comments:
Post a Comment