Nagu see karjapoiss, keda keegi pärast enam ei uskunud.
Täna on viimase 9 kalendri- ja 7 tööpäeva jooksul kolmas sireenide ulutamise kord. Hommikul vara, kui kohale jõuan, seisavad vähesed kohaolijad troppis fuajees, sest õues sajab laia lund. Toanaaber räägib, et eelmise reede kõrvaklapid kulusid marjaks ära. Korruse uksel seisab turvamees, laseb inimesi sisse suurest uksest (tavalise automaatse pöördukse asemel) ja kontrollib igaühe töötõendit, vaieldes mu vahetu ülemusega, kes on unustanud kaardi lauasahtlisse.
Õhtul keeletundi minnes selgub, et olen kaotanud kindad, ilmselt hommikul bussi.
Keeletunnis on kaks, pärast kolm uut osalejat, üks uus ja kaks eelmiselt kursuselt. Viimaselt tulijalt (kellega olime koos viimati suulisel eksamil) küsib õpetaja, kas tulija kedagi kursuselt teab – see vaatab ringi ja ütleb, et klassis on ainult üks osaleja, keda ta ei tea, ülejäänud olid kõik eelmisel kursusel.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment