R, 3196. päev: toidust ja mittetoidust

Maja ees vahetatakse juba kaks nädalat gaasitoru. Ajuti on tänaval olnud ka plahvatusohu märk ja sellest mõne meetri kaugusel oma tavalisel kohal suitsetamas joodiknaaber, aga täna on toruvahetus nii kaugel, et vana toru on kraavipervel ja kogu majaesine täis gaasihaisu. Aga kellest ei ole haisugi (pun not intended), on joodiknaaber.

Selgub, miks see nädal olen oodanud iga päev peatuses bussi tavalise kuni kümne minuti asemel kakskümmend: esmaspäevase bussiliinide „optimeerimisega” kaotati ära see buss, mis meil graafikut tihendas. Optimeerimine, my ass. Nagu arenenud sotsialismi ajastul, mil raudse järjekindlusega saabus talv ajalehe teatel ikka ootamatult (mida mu kadund isa alati naeris, et mis saab olla talve tulekus ootamatut, sügise järel ju tulebki talv), nii on bussiliinide sassilöömine tabanud ootamatult ka a) riikliku ühistranspordiportaali ümberistumisrobotit ja b) töö-toanaabri teatel ka mõningaid linnaliini bussijuhte – et tormab ta hommikul uue sõiduplaani järgi bussipeatusse, aga buss tuleb vana järgi kümme minutit hiljem. Ümberistumisrobotile käib üle jõu näiteks arvutada, kuidas ma õhtul keeletunnist ära saan, sest esiteks paneb ta keelekooli kõrvalt läbi käima kogu JFK avenüü bussiliikluse (mis sugugi nii ei ole) ja teiseks ei näita ta sealt kõiki tegelikult mööduvaid busse – nt eile tulin linna müstilise uue bussiga nr 7, millest ei jõudnud peatuse plaanilt vaadata, kas ta jaamani sõidab, ja pool teest üritasin otsida linnaliinide kodulehelt uut liiniplaani. Müstiline buss 144, mis möödundaastase liiniuuendusega hakkas sõitma ainult kesklinnani, aga mitte enam linnast läbi, hakkas sõitjate nõudmisel uuesti sõitma linnast läbi, meilt mööda, kuigi meie kiriku juurest teisele poole kui enne, aga sellest liiniuuendusest ümberistumisrobot vaikis. Nüüd on see olemas ja eile, näe, sain tulla sellega.

Positiivne on ainult, et seoses liinide uuendamisega on vana kapsasalati või spagetikoletise taolise liiniskeemi asemele ilmunud uus. Vana nimelt sai hakkama sellise silmamoondusega, et piki peatänavat, kus sõidab kokku 27 bussiliini, joonistati ka need 27 värvilist paela kõrvuti, ning peale selle jäeti ära tänavavõrk ning üleüldse kõik muud orientiirid (raudtee, raudteejaamad, jõed, haiglad, muuseumid jne). Seda nägi üks Prantsusmaa disainer, sai kreepsu ja veetis nädal aega seda seapesa harutades, kuni sai valmis alternatiivse selge plaani. Tundub, et linnavalitsus on omandanud tema plaani, loodetavasti seaduslikult. (Ma ei leia seda vana disaineriplaani enam üles, aga uue plaani servas on jah disaineri nimi, mis kõlab samamoodi.) Suurim rats peale orientiiride lisamise on bussiliinide rühmitamine suuna ja sihtkoha järgi, nii et 27 erivärvilise paela asemel on peatänaval nüüd ainult 5 või 6.

* * *

Sööklas juhtub ime. Päevapraeks on mulle tundmatu nimetusega toit, ei näe eriti jube välja. Toidujagaja hoiatab, et kas ma ikka tean kindlasti, mis see on, et kui ei tea, ärgu ma parem võtku. Mõtlen ringi ja ei võta. Pärast saan teada, et need pealtnäha malbed vorstid olevat teiste rahvaste jaoks ilge jubedus.