Õhtul liftiuks avaneb, olen juba sisenemas, kui nurgas hakkab midagi liikuma – joodiknaaber, raisk, ehk Madame Bizarre, kelle kohta majahoidja arvas, et ka tema kodumaal ei lastaks selliseid inimesi ringi kakerdada, vaid pandaks hooldekodusse (aga samas on hooldekodus muidu korralikud inimesed ja neile ka ei meeldiks elada koos joodiknaabriga). Taganen liftist viis sammu kaugemale ja lähen üles jala. Uued valgustid on nüüd kõik liikumisanduriga, lähevad ise põlema (vanasti pidi pimedas otsima lüliteid).
(Majahoidja mainis samas jutus vähe eespool ka seda, et joodiknaabril käivat kord nädalas kaks tundi koduhooldaja korterit koristamas. Mina seepeale, et hoidku, isegi tavalise korteri jaoks ei jätku kahest tunnist nädalas, mida veel rääkida joodiknaabri korterist, mida ei taha ette kujutadagi.)
Kaenlas on mul väike karp, milles tehnikasaavutus – aurpuhasti! Loen isegi eesti kasutusjuhendit, mille esimene veerg on täitsa OK, kuigi mitte ilmselt kunagiste leivaisade sulest.
Lõbusa aurupilve sees eemaldub köögi tööpinnalt sinna aastakümnetega sadenenud sodi, järgmisel hommikul ka vannitoa plaadivuukide sodi, nii et katlakivi lendab. Esikuseinalt kaob tume laik, mille on tekitanud Št, kes selle vastas sageli magab; harjaga kättesaamatud soditriibud põrandanurkades kaovad lennates. Kandmismugavuse huvides olen ostnud muidugi hästi väikese puhasti ja küürimisnuustikuid ka ei ole, aga võimalused on ülisuured.
15.3.16
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment