Õudsate kokkulangevuste huvilistele: täna pidi Belgias esmalinastuma Prantsuse filmitriloogia Les Visiteurs kolmas osa, algse pealkirjaga Les Visiteurs 3 : La Terreur. Kas linastub või mitte, andmed puuduvad, aga kipun arvama, et täna mitte. Prantsusmaa esmalinastus on 5. aprillil, filmi alapealkiri on viimane aasta olnud La Revolution, sest jätkub kohast, kuhu lõppes II osa – nõiajoogist puudus [jälle] oluline komponent ja tegelased sattusid 20. sajandi lõpust 11. sajandi asemel aastasse 1794. Algne alapealkiri viitas Prantsuse revolutsiooni lõpupoole (6.9.1793–28.7.1794) olnud hirmuvalitsusele, mil tihti välkus giljotiin, mis oli isegi filmi logol. Esimene osa (Les Visiteurs) tehti 1993, teine (Les Couloirs du temps : Les Visiteurs 2) 1998, siis 2001 tehti samadel ainetel ja samade peategelastega Ameerika jaoks iseseisev film (Les Visiteurs en Amérique / Just Visiting), kus võlurit kehastas Malcolm ‘I’m a British Person’ McDowell, muistset/tänapäevast prouat Christina ‘Daddy’s Little Pumpkin’ Applegate ja tegelast „joodiknaabri õde” kehastas Tara Reid.
Saksa kirjanduses on teemaks mingi 1970. aastate alguse modernluuletaja, ütleksin tema loomingu kohta „anamnees”. Pärast arutelu, miks see üldse on luule ja miks ta selle kirjutas. Pakun, et fännid tahtsid, ta niisama kribas midagi paberile ja küljendas luuletuse taoliseks, trükiti ära, kõik olid rõõmsad. Tudengiajal juhtusin kokku puutuma elukutseliste luuletajatega, aga huvi lahtus, kui selgus, et minu hoolikalt sepistatud värsse ei pandud miskikski, aga kui kord vihaga paberile pandud täiesti suvalised mõtted ette lugesin, kästi seda korrata ja siis ütles esiluuletaja mõtlikult: „Siin midagi on!” — Rrrsk… Kui peaksin kunagi kirjutama romaani, saab see olema just andekuse ja andetuse teemal, pühendusega Dunningile ja Krugerile.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment