R, 3182. päev: reede

Kell näitab 2. märtsi, panen õigeks. On ees 20 s (eelmine kord panin õigeks vist aastavahetusel).

Eile oli kavatsus korrata esmaspäevast kangelastegu, otsin välja isegi kindad nende asemele, mis eile kadusid; täna hommikul on korraks selgem, aga siis hakkab sadama lund.

Kui majast väljun, läbi välisukse, mille lillekasti äärele toetuv ja suitsetav joodiknaaber on taas kord lõhkunud asendisse, et see ei lukustu (kangutanud teise uksepoole kremooni tavaliselt avanevale uksepoolele ette – see kriimustab ust ja on uksest väljujal umbes põse kõrgusel, terava nurgaga), röögib ta mulle väga kõvasti midagi uksest. Röögib!! Ma ei teinud talle ega tema ukselollusele mitte kõige vähematki! Vihastan, keeran jalapealt ringi ja lähen lasen ukse lukku. Aitab. Majas on korterid ja kontorid ja mis kasu on uuest ilusast välisuksest, kui üks elanik enda mugavuse nimel seda lõhub ja teisi ohustab. Hommikul käib uksest palju rahvast, nii et sisse ta saab. (Ukse saab blokeerida ka lausa avatud asendisse (selleks on eraldi jalaga lukustatav ja vabastatav riiv), nagu teevad maja noored vanemad, sageli ka jättes selle enda järele pärani, sest pärast jalutuskäiku on ju mõnus vankriga tulla, kui uks ees juba valla. Või kui järgmine kord majast väljuda, eks ju.)

Tööle jõudnuna leian eile kadunud kindad ka üles: olin need pannud eile hommikul tööle jõudnuna kapuutsi – ja käisin, kindad kapuutsis, eile õhtul tundi ja tunnist tagasi ja täna hommikul tööle.

Pikk koosolek, lõpp läheb üle.

Päeval lõuna ajal korraks koju. Loomapoest läbi, jalutan koerad. Eelduspäraselt joodiknaabrit õues enam ei ole. Kas ma seda olen öelnud, et see nädal on kaevatud maja ees gaasitrassi, ja nagu tavaliselt, on ta istunud maja ees ja suitsetanud.

Aga minekuga kiirustades jätsin maha mõlemad kindapaarid ja väljusin kontorikingades, mille parem laseb vett läbi ja mille tallad on libedad. Tänaval pargi kõrval libisesin lörtsis ja kukkusin, vigastusteta, minu ja asfaldi vahele jäänud telefonid ka terved, aga püksid muutusid töökõlbmatuks. Pärast jälle tagasi, käidud nagu niuhti.