E, 3206. päev: kevadine lend

Üles 1.58, takso 3.02, lennujaamas 3.17. Viis minutit arvan, et olen kogu lennujaamas (!) ainus, siis avastan pingilt tukkumast veel enne mind tulnu. 3.30 hakkab tulema teisi.

Seekord on registreerimine mitte automaadis, vaid veebis – millalgi just Die Zeit kirjutas, et see isetegemise soovitamine on tegelikult kaval äriplaan ja väga kasumlik. Saan vastu pardakaardid mobiiltelefoni; veel enne andmesidest lahkumist taipan laadida mõlemad igaks juhuks ka teise telefoni.

Turvas olen esimene ja peaaegu nagu kahju, et ma viieteistkümnele turvatöötajale huvi ei paku. Nagu näha, on iseteenindamine veel väga kaugel.

Kogu see hirmus ajavaru oli nende mölakate pärast, kes hiljuti ühe teise lennujaama õhku lasid, et mine tea, äkki on turvameetmed hirmsad ja saba kole pikk.

Ootan, loen ja äkki soovitab Google, et aeg on hakata sõitma mööda kiirteid Frankfurdi poole. Ootan edasi – ja seda aega ootan ka, et kui Google on nii tark, et kopib lennupiletite kellaajad Gmailist ise kalendrisse, mõistab ta ühel päeval ka, et lennuk ei sõida sihtkohta maanteid mööda.

Frankfurdis kerge hommikueine ja vaikelu hiigellennujaama vaikses taganurgas. Üks Eesti reisirühm on koduteel, aga reisikisa veel ei vaibu. (Üldiselt on Eesti reisirühmadel kombeks lennujaamades kole kõvasti kisada, et kõik asjasse pühendamatudki saaksid teada, kust tulek, kuhu minek, kes ja kellega. Sellest saaks teha koomiksi.)



See on Lufthansa lennuk, aga ütlen niisama, et mai algusest hakkab Emirates lendama A380-ga Prahasse

Teise lennu all lahknevad pilved kuskil Ida-Saksamaal – telefonis ei ole sobivalt täpseid kaarte, ei tea. Berliini ei paista (sest on teisel pool, nagu selgub hiljem, kui paigaldan selgete maamärkide fotosid kaardile ja kohad üsna vaevata leian, sest võtteaeg on teada sekundi täpsusega, fotode vaheajad järelikult ka ja A320 lendab reisikõrgusel oma 850 km/h).

Usedom ja Welin, taga Rügen

Stettiner Haff, Swine

Siis paljandub suurem rannaäärne veekogu, mille pika mõtlemise peale leian olevat Szczecini lahe Poola piiri ääres; edasi läheb lihtsaks. Näen ära kogu 40 km pikkuse sirge omaaegse eliitranna Swinemündest Karlshagenini ning selle taga näiliselt väikese metsatuka, kus oli Peenemünde katsejaam, kosmoselennu häll. Sellest edasi seletab silm alguses Rügenit, siis selle ees ka väikest kribalat meres, mis peaks olema Greifswalder Oie – sealt üritati mitu korda, enne kui Peenemünde jaam valmis sai, 1937. a lõpus üles lasta katseraketti A3, mis kõik ebaõnnestus, aga Dornbergeri mälestuste järgi oli õhkkond muidu väga mõnus, mida hiljem Peenemündes enam ei juhtunud. (Hiljem lasti Oielt üles rakette A5 ja A4, sh 20.6.1944 A4 püstjoones 174,6 km kõrgusele. Praegast on saar inimasustuseta linnukaitseala, siseneda tohib kuni 50 inimest päevas.)

Kołobrzeg (Kolberg)

Siis on Pommeri rannik, näen linna, mis vanasti kandis nime Kolberg (mille piiramisest 1807 tehti karmil sõjaajal superfilm, mille talvestseenides kujutas lumehangi sada vagunitäit soola).

Siis lage Läänemeri, siis ilmub mingi saar, mida hetkeks arvan Gotlandiks, kuni tuvastan tuttavaid maamärke (ah, pidanuksin enne reisi ikka vaatama, kust Lufthansa FRA–TLL lend läheb): see on hoopis Sõrve.

Sääre, Maantee, Läbara

Kaimrist Mändjalani

Teoreetiliselt peaksid siin näha olema kõik majad: puud on raagus, ei varja, algsel pildil on laiuses piksli kohta u 1,3 m < maja laius. Siin pildil on piksli kohta 6 m, sellest suuremad majad on veel näha

Siis tuleb suurelt ja selgelt Kuressaare. Kaalist ja Kõljalast tuleb poolkogemata ruumiline stereofoto.

Muhu. Maanteekäänust paremal, otse g-tähe kohal olev ümmargune moodustis ei ole muistne kultuskoht, vaid omaaegne Piiri raketibaas (210. õhutõrjebrigaad, в/ч 74907, mille staap oli Kuressaares Aia 34 ning muid sõjaväeosi kogu Saaremaal (sh Dejevos) ja üks Pärnumaal – allikas). Raketid olnuvat S-75 ehk SA-2 ‘Guideline’, 1960. aastatel ka tuumalõhkepeaga variant. Paremal Rinsi, Paenase, Tamse, Rebaski. Koguva jääb mootori taha.

(1. mail tuleb FB-s jutuks Powersi U-2 allalaskmine 1.5.1960, selle riistapuu oli samuti SA-2, mille raketti juhiti maapinnalt. Aga õnneks oli sama süsteem olemas ka Kuubal, mille ranniku lähedal tehti allveelaevadelt ja lennukitelt juhtradari parameetrite teadasaamiseks huvitavaid katseid, ja teiseks õnneks ei tahtnud N. Liit uuemaid õhutõrjesüsteeme liitlasriikidesse viia, nii et ka Vietnami sõja algus oli veel üsna rahulik.)

Mandrile tuleme umbes Ridala kohalt, ületame Klooga, laskume. Pikalt üle Tallinna, näen kõik ära, pildistada tohib. (LH käsib panna stardil ja maandumisel ära ainult läpakad ja üle kilosed esemed, taskufotokas on tilluke.)

Haapsalu (siin läksid värvid timmimisel paigast, vabandust).

Koolivend E, su maja paistab!

Paksunahaliste maja

Siin oli kunagi Norma

Kilukarbivaade teiselt poolt

Umbes viadukti all oli kuni 1944 maja, kus elas kuni 1941 vanaonu, vähe kõrgemal viadukti all eestiaegne saun, kus olnud bassein ja mille leiliruumis – väidan, kuni vastupidise tõendus puudub – rääkisid vanaisa ja vanaonu augu pähe kohe pildi vasaku serva taga elanud muusikule, et võtku ka sama ilus nimi kui nendel. Kohe edasi oli kuni 1983 maja, mille küljes oli kuni 1982 majasuurune Brežnevi nägu. Vasakus servas tagapool oli kuni 1960. aastateni maja, kus elas kuni 1940 vanaisa. Plats keskel oli veel suvel 1982 täidetud puulobudikega, koolimajas käis I, vabriku hoovis olnud mälestuskivi „Meie vabriku hukkunud Suures Isamaasõjas” kuue-seitsme eriti ustava töölise nimega, vanaonu nende hulgas. Paremal pool oli vabriku küljes 1991. a algul venekeelne silt „Otsime, kiirendame, uudame”, mis oli suur naljanumber, sest tegelikult toimus seda kõike selles vabrikus õige vähe.

Koolivend S, su aken paistab!

Nagu vanas soome norrakate-naljas, on ka Tallinna lennujaama maandumisrada hästi lühike, aga see-eest tohutu lai.

Lennuk oli paljuütleva numbriga D-AIUI, see oli nagu lendav lasteaed ja tuli vist otse Türgi rannast. (Speller sõna Türgi ei tunne, pakub Mürgi, Pürgi, Üürgi.) Minu taga istunud rinnalaps tegi reisi kestel kaks korda üht ja üks kord teist oma õhulisisse mähkmeisse, muidugi koos järgneva kisaga. Küll tegiwad tema wanemad targaste, et ei pannud maimukese peale puhuma värsket tuuleõhukest, mis kandnuks leha laiali veel kiiremini, kaugemale, tugevamini.

Taksoga bussijaama, bussijaama sööklas pannkook.

Vastus küsimusele, kas Eestis lund oli. Jah, Juhkentali tänavas oli terve hang. 

Bussisõit on rahulik, aga sisukas, sest pildistan üles kõik (kõik!) vasakul pool (alla päikest) olevad teeäärsed söögikohad. Pärast hea kohe vaadata.