L, 3197. päev: tavaline laupäev

Tabab loominguline laiskus: algul mõtlen, et hindaks veidi kodutöid. Siis, kui järgmine kord kella vaatan, on saanud kolmveerand üks; kui järgmine kord pilgu tõstan, on valmis töödest 2/3 ja mõtlen, et mis ma selle viimase kolmandiku ikka niisama ula peale jätan, nii et enne ei tõuse, kui kõik valmis. Uus kodutöö ette ja hulk aega jälle rahulik.

* * *

Joodiknaaber on omandanud uue jäleda kombe: ta kannab majavõtit harva kaasas, eks ole, mistõttu tavaliselt lõhub ukse avatud asendisse (vahel väga harva ka vajutab kohale selleks ettenähtud jalgriivi, mida olen teda näinud tegemas korra, teise korra järeldasin aimamisi). Teate, me lukustame majaukse enda järel ka siis, kui lähme sinnasamasse postkasti või prügikasti juurde. Joodiknaabri uus jäle komme on, et tuulekojas seistes hakkab ta läbi helistama fonoluku nimekirja, kuni keegi ta sisse laseb. Gott sei Dank, et meid selles ei ole!

Aga täna teda keegi ei lase. Ma ei taha olla joodiknaabri uksehoidja, niisiis ootame õues üheksa pikka minutit, kuni kõigil hakkab külm (täna on 8 °C külmem kui eile, hoiatas Google), siis tuleme sisse. Tee mulle uks lahti, teatab joodiknaaber, kellest üritan mööduda eeskojas mitme meetri kauguselt, läbi seina. „Aga kus su võti on?” küsin selges eesti keeles. Mul ei ole võtit, vastab ta. „Kuidas ei ole? Kõigile elanikele anti!” teatan uuesti selges eesti keeles. Ka sellest saab ta aru, nagu eesti keelest maailmas ikka saadakse, ja jääb meist ukse vahele kakerdama. Paraku ei tule lift kohe, nii et saabuva liftini jõuab enne joodiknaaber, meie ootame ohutus kauguses; siis tuleb keegi teine naaber ja astub teise lifti, ikka ootame aupaklikus kauguses; läheme üles seega samas liftis milles ennist joodiknaaber ja olefaktoorselt võib tuvastada, et tal on vaja minna sitale. Nagu oleks sellest veel vähe, selgub minuti pärast, et ta on sisse astunud meie trepipooliku esimese naabri, oma sõbranna, Supitädi uksest, mis on pärani ja millest kostab kahe vanatädi vastastikust karjumist – KarS § 266 lg 2, omavoliline sissetung eluruumi, „karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega”. Ehmatan ja löön käe kogemata vastu betoonist rõdupiiret, nii et kell paugub. Kohapeal kriimustusi ei tuvasta, aga pärast selgub, et minu uue kauni kella klaasil on keskel ülal mitu täket ja kriimu. Krdi joodiknaaberraisk!!!

Seejärel – kisa vaibub, enne kui jõuan appi tõtata – selgub tehnikaimega köögis mässates peaaegu täiesti ootamatult, et köögipõrandal ei olegi valgete põrandaplaatide vahel mustad vuugid, vaid ka plaadivahed on algselt olnud valged ning must on aastakümnete kõnts. Et aga ma plaadivahede küürimisega üle poole ruutmeetri enne E saabumist valmis ei jõua (teine paagitäis auru on just üleval, tuleb lasta kraanikaussi tühjaks, täis paak laseb auru 3 minutit järjest), on nüüd köögipõranda keskel ebamäärane hele laik.

Restoranis Ookean algab just mingi suurem perepidu, kelner käib meie vana tuttava põhikelneri käest küsimas, see kehitab lipsu sidudes õlgu. Lähme narkokeskusest üle tee olevasse sama ampluaa restorani Nullmeridiaan. Vein on hea ja kaugemaise suurpere vendadest ettekandjad käivad pidevalt klaasi täitmas. Kartuleid on vähe ja need on pulkadena, mitte laastutena nagu Ookeanis. Magustoit on kainestav. Leiame, et kõik on siiski parem kui investeeringukeskusest täpselt üle tänava olevas India restroranis Orhidee, mille seebitaolise magustoidu vastu ei saa midagi.

Bussini on aega 20 min, maad on 2 km, jala koju. Bussi ei näe.