Št-l on hirmus pasatõbi, eile sittus tuppa kuus korda, öösel veel mitu korda. Šp-l oli eelmine nädal ka, aga sittumissageduse koha pealt leebem (ning tal on ka komme minna häbelikult võimalikult kaugele, st kööki; Št situb sinna, kus on kõige rohkem ruumi, st keset elutuba, sest tal on komme sittumise ajal ringi nihkuda, which is not nice). Põhjust tuvastada ei oska, kahtlus langeb reede päeval ostetud allahinnatud koerakonservidele. (Söötsin enne krõbuskeid ja kanasüdameid, Šp jättis krõbuskid järele, ostsin siis konserve, et vanadele hammastele pehmem, aga esimesena ettejuhtunus olid sellised veidrad koostisained nagu riis ja nisuiduõli, millest ei iial tea. Ükskord sai Šp jubeda reaktsiooni teist marki krõbuskites olnud hernest.) Samas on Št olemus kõbusam kui Šp pühapäeva hommikul, mil Šp ei võtnud jalgu allagi.
Päeval töökoha aknast kolm parve sookurgi (27 + 124 + 56 = 207).
Postis on terve pakk lennundusajakirju, mille pärast olin juba mures, sest oktoobrist alates olin saanud ainult 2 (kaks) numbrit. AW&ST on muidu nädalaajakiri, aga nüüd ilmub kaks korda kuus, iga kord paks kaksiknumber. Tellimus kehtib 2018. aastani ja oli kindel kavatsus neile kirjutada ja küsida, mis värk on. (Uudised saab teada AW&ST äpi kaudu telefonis, aga lugejakirju, sõnumeid ja erirubriikide pikki ülevaateid seal ei ole.) Küsimist takistas aga oluliselt, et AW&ST veebikoha kasutajatunnus on seotud mu kodumeiliga ja ununenud salasõna saadetakse sinna, mitmetunnise viivitusega ja kehtib ainult mõne tunni. Ega ma kodumeili ääres mitut tundi ole, et saaksin salasõna kätte ja kasutajatukke sisse.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment