L, 3190. päev: fotoseminar

Täna toimub päris fotoseminar, mis eelmisel laupäeval jäi ametlikult ära (kolm kohaletulnut käisid niisama 3½ tundi ringi ja tegid à kaks tuhat fotot). Minek sama rütmiga. Panen kella õigeks – on hea, kui pildifailide kellaaeg on sama kui GPX-jäljel. Selgub, et kell on ees 3 sekundit.

Tänaseks kola kaasa võttes jälgisin ilmaennustust ja kui lubas selget ilma, mõtlesin, et 150 mm objektiiviga olen teinud linnuportreid küll, aeg on täna proovida ka lennuvõtteid sama 120–400 mm kolakaga, millega üle-eelmine kord tegin alguses 4 (neli) pilti ja mille siis kotti tagasi panin. Nädala sees arvutasin selle mitmesuguste suumipikkuste jaoks sügavusteravusi – aga unustasin need tabelid maha.

Päike särab, minekul paistab ka kena päiksetõus. Aja parajaks tegemise kohvikus rongide vahel selgub, et Jack Wolfskini hõlma ei hakka mitte keegi – politsei kontrollib kohvikus mitme inimese pabereid, mind mitte.

Tund enne algust teen jõeäärses linnakeses hommikukullas kunstvõtteid, kuni adun, et oleksin pidanud istuma kohvikus vähem ja tulema eelmise rongiga pool tundi varem, sest linnas on pildistada aega ainult veerand tundi. Lähen mujalt kui nädal tagasi, jõe äärest, Lauritsamäest üles, turuplatsilt läbi.

Taevas on sinine kui pajapõhi (nii et varjus on liiga sinised ka pildid – mul on muidu valgetasakaal kogu aeg pilves ilma olekus, 5700 K, aga sellest potipõhjasinise valguse jaoks ei piisa, varjuseade on 7500 K). Aga tänu selgusele on ka valgem kui eile ja eks ma ilmaennustusest vaatasin, kas tasub 120–400 mm kolakat kaasa tassida.

Täna on mul kaasas binokkel ja vaatan hoolikalt, kas näen jälle neid vilistavaid linde. Veidi edasi on pasknäärid ja sadakond meetrit enne parki on kuuseokstes pöialpoiss (ma ei näe, kumba liiki, siinkandis on neid kaks). Pöialpoiss suudab rippuda õhus nagu koolibri või tuuletallaja.

Seekord on parkla autosid täis, omanik tuleb vastu, kiidan ilma, tema imestab, et kust ma tulen, ja pakub, et ta võinuks mul järel käia (sama pakub hiljem ka korraldaja).

Olen ainus kinnastega (mugavam hoida: hoian 120–400 mm objektiivi kandesanga-statiivijala peal, nii saab vasaku käe esimeste sõrmedega suumida ja tagumistega teravustada). 120–400 mm pikast kasutamisest (koos kere ja akuga, aga akusahtlita 2,68 kg) olen varem saanud seljavalu, mille ennetamiseks kannan täna vahetevahel fotoseljakotti, rinna- ja kõhurihm kinni (fotoseljakotil on üsna jäigast vahust raam), nii et seljavalu ei saagi. Võtete vaheajal või ühest kohast teise kandmisel on hea hoida 120–400 mm vastu ennast.

Kevadekuulutajaist näen täna mesilast ja kilplutikat. Lõuna ajal hakkab päike peale.

Saab teada, et nädal tagasi kuuldud objektiivikoti äraviimise lugu on täitsa tõsi, mida kinnitab ka koti omanik. Juhtus see eelmisel fotoseminaril sügisel. Piltnik olla vahetanud objektiivi, pannud objektiivi maha kotti; kotkas haaranud koti, objektiiv kukkunud välja mulla peale, kotkas viinud koti minema. Leitud alles nädal hiljem, ilmselgete söömiskatsetega. Sellest siis iga kord, kui täna see kotkas platsile tuuakse, hoiatatakse, et ärge pange midagi maha, ja viiakse kõik lageda taeva all olevad fotokotid kokku suurde hunnikusse, pannakse juurde valvur. Mu fotoseljakott ja selle küljes eraldi väike fotokott on haagitud üksteise külge ja topitud pingi alla; pärastlõunal on mõlemad laua all ja haagitud ka laua külge.

Lindude eelmise aasta pikimatest äralennukaugustest: üks väiksemat sorti must kull 2 km, üks keskmine kull 30 km, kotkas kaks liidumaad edasi, 190 km. Viimane tulnud koju sedasi, et ega siis selle kauge linna politsei taibanud vaadata linnu rõngast, hakanud guugeldama, kus on linnuparke, ja neid läbi helistama, õige tulnud Google’is kohe esimesena.

Lõunal olen kahe seltskonna vahel (jälle!). See lendava fotokoti onkel räägib saksa keelt tuntava vene aktsendiga. E pärast arvab, et sedasi võib kõlada ka hollandi aktsent, aga paar korda poetab onkel „ja, ja” asemel siiski paljuütliku „da, da”. Ta arvab ka mesilase herilaseks.

Kui kaks siinkandi keeles rääkivat onklit mult küsivad, kust ma pärit, vastan, et nad võivad mu’ga rääkida lausa omas keeles; nad on selle peale kole rõõmsad. Ühel on imekorras Ford, mida kiidab ise ja imetlevad teised (ma enam ei mäleta, mis see ainus jublakas oli, mis kaheksa aasta jooksul oli katki läinud).

Selle hooaja uuendusena on pargi omanik hankinud hoovi peale flammkucheni-kiviahju, milles küpsetab pitsasid, ja seminarikülalised on katsejänesed. Küsitakse, mida keegi soovib, omanik pistab õige pitsa ahju. Unustan valmimise ajaks ära, mida tellisin, aga keegi ei protesti.

Saan teada, et olen der treueste Kunde, kõige püsivam klient. Et paar inimest olevat seminaril teist, aga ma olen kolmandat korda (üks kord olin haige, ei saanud tulla, see ei loe).

Korraldajapiltniku abikaasa on just saanud mingi suure fotoauhinna. Piltnik ise meenutab: „Vanasti võtsid kaasa 10 filmi (à 36 kdr), klõpsisid need täis, said ehk 10 head pilti. Nüüd teed 10 000 digifotot, saad ka 10 head pilti.” 1993 loendasin enda paberpiltide järgi: umbes iga 13. foto oli välja tulnud täitsa okei ja iga 80. pilt suurepäraselt, mis on samas suurusjärgus. Saab teada, et korraldajapiltnik pildistab alates 1981. aastast; ikka on ju kasulik kuulata vanema kolleegi õpetusi, sest ise pildistan alles 1982. aastast.

Ja siis alles poolteist tundi enne seminari lõppu saan lõpuks selgeks, kuidas saab suure objektiiviga efektseid lennupilte (lind lendab minu poole, õigemini must napilt üle, autofookusega teravustada on võimatu): ava tuleb panna nii kitsaks kui kannatab (f/9,0), sisse käsitsifookus (!), sättida teravaks mingi koht, kust lendab lind läbi, ja siis oodata, kuni lind muutub kaadris peaaegu teravaks (mul on fotokas praegu tavalisest peenem käsitsi teravustamise mattklaas) ja vajutada päästikule. Sekundi jooksul, mil fotokas teeb 6 võtet, läbib lind sügavusteravuse tõttu terava ala ning tõenäosus, et mõni pilt on terav, on suur. Igatahes palju suurem kui autofookusega, ja teravaid oksi või tagumikke ei ole piltidel üldse.

Hüvastijätmisel ehk asjapakkimisel märgib korraldajapiltnik, et ronk on jätnud mulle selja peale jälgi (need tulevad veega maha), mida seekord nimetangi Kampfspuren, mis sakslasele meeldib (peale sõjalise tähenduse – kriimud ja mõlgid tankidel, algselt raudrüül, – tähendab see ka neid jälgi, mida peavad fikseerima kriminalistid (de: Spurensicherung).

Küsin omaniku käest vaderitasude nimekirja – 2014 toetasime üht öökulli ja üht pistrikku, juba siis (oktoober 2013) oli nimekiri vana, ei peegeldanud reaalset tegelikkust (selles oli linde, mida pargis enam ei ole), et äkki on olemas uus nimekiri. Omaniku naine jookseb tooma uut (sõna otseses mõttes jookseb!), see osutub samaks kui 2013. Tuleb kirjutada ja pakkuda, mis linde tahame toetada.

Kui transporti pakutakse päeva jooksul juba kolmandatki korda, ütlen lõpuks jah ja lasen end tuua jaama. Mis on tore, sest pääsen mõne minuti pärast väljuvale rongile ja jõuan koju tervelt tund varem kui plaanitud. Piltidest jõuan sõidu ajal läbi vaadata neljast mälukaardist ainult kolm.

Päeva üldtulemus on, et kulus kaks akut (aasta tagasi neli – seekord suhtusin rahulikult, fotokas töötab poolpiduse akuga veel hulk aega). Linnas tegin 94 võtet, pargis 1986 + umbes 4, sest ühe kaardi unustasin vahetamisel vormindamata, pildiotsikusse tuli mõne võtte järel kurjakuulutav teade CF FULL. Sellest umbes viissada on terava taustaga – ja uduse plekiga esiplaanil, kus peaks olema lind. Kui mahti oli, kustutasin tagumikke ja oksi täis kaadrid kohe, milleks eriti palju aega oli siis, kui kotkas istus puu otsas ja ütles, et ma ei tule alla, matke mind koos puuga.

Õhtul loen: lahe raamat „Vembumees Vilde”.