E, 3185. päev: leian

Keeletund. Mu tund on klassitoas nr 105; E tund on samal ajal toas nr 106, mu seletuse järgi „üle koridori”. See päris nii ei ole, sest ühes seinas suurenevad klassinumbrid 101–105 uksest eemale, teises seinas on samamoodi numbrid 106–110, seega on nr 105 hoopis koridori lõpus ja nr 106 koridori alguses. Meie tund lõpeb 4 minutit varem ja ma ei tea, kas E tund veel kestab või mitte; koridoris vahtima ei mahu, seisan õues ukse ees ja vaatan koridori sisse. Tuleb mu üle-eelmine õpetaja ja ütleb: „Tere, A, su abikaasa juba otsib sind!” – millest järeldan, et ta on E uus õpetaja, aga pärast selgub, et ei ole, ja selguseta on, kust ta teab, et E on mu abikaasa. (Samas palju neid paare ikka on, kes mõlemad on õppinud keelekooli paljudel kursustel.)

E on päeval käinud töölt saksa keele kursusel ja tema õpetaja on sama G, kes õpetas 9.–12. kursusel mulle. Mistõttu kiidan jälle kollast Dreyeri ja Schmidti saksa grammatika õpikut, mille tagumisele kaanele teibitud hinnasildil seisab, et see pandi müüki septembris 1995 ja hind oli 22.80 franki. Raamatut riiulisse tagasi pannes märkan, et ülemisel riiulil kohas, kus peal on kaitseprillid ja suviti päikeseprillid – ning kuni mingite külaliste saabumise eelõhtuni ka UV-taskulamp, mille panin igaks juhuks kuhugi väga loogilisse kohta peitu (et külaline, kes ei tea, et seda tohib kasutada ainult kaitseprillidega, kogemata ei käpiks ega saaks silmavalu) ja mis on sest ajast totaalselt kadunud, kõikjale loogilistesse ja mitteloogilistesse kohtadesse olen vaadanud –, ei ulatu sõnaraamatud riiuli tagaseinani. Lükkan neid kaugemale, kostab klops! ja raamatud kalduvad – midagi on nende taga – ja see midagi ongi kadunud UV-lamp!!