Aga kõigest järgemööda.
Üles 4.00. Viimased asjad kokku, koertega välja, kola kaasa. ½6 bussi peale (ikka varuga, et jõuaks ka jala). Kolmveerand kuus on raudteejaam väga kirev.
Üritan rongis mitte jääda magama, ei õnnestu, aga ärkan põhjalikumalt ja varem kui ükskord, mil viimase 2 km peal uinusin 6 korda.
Teine pikk ootamine, ikka varuga: sest sobivaima rongi vahe on 7 minutit, mil tuleb osta teine pilet. Kõnd rongist rongini kestab 2, piletiost minuti-paar, aga mure selles, et siit minev rong jääb sageli nii 5 minutit hiljaks ja on teada, et siis ei jõua. Nii et olen kohale tulnud eelmise rongiga kui tingimata vajalik, aga leides poole ootamise pealt, et vahepealsele rongile ei ole mõtet minna, sest mida ma külmas laupäevahommikus tukkuvas pisilinnas üle pooleteist tunni ikka teen, pigem ootan mugavas jaamakohvikus pool tundi kauem ja saabun linnupargist 3 km kaugusele jaama alles 1 h 10 minutit varem.
Loen vana raamatut (Google Books: link) Tallinna mustpeade korpusest (1830). Saab teada, et pärast seda, kui Tallinna linn oli 1535 hukanud Harju väravas mõisnik Johann Üxkülli, kandsid aadlikud mustpeade kui linna vabatahtlike kaupmehesoost sõjameeste peale koledat viha ning kui 1536 saabus Tallinna [Liivi] ordumester Hermann von Brüggeney ja uhke rongkäigu ees sõitsid vana kombe järgi mustpead, ajasid aadlikud nad ära ning kui ordumeister raekojas einestas, läks saatjaskonnas aadliku Bruno von Dölleni ja mustpeavenna Hinrick Hageri vahel algul sõneluseks, siis kähmluseks ja lõpuks turuplatsil kahevõitluseks, mille ühe teate järgi võitis Hager, aga teise teate järgi murdsid mõlemad algul piigid ning ei jäänud võitlus järele ka siis, kui ordumeister aknast rahu hüüdis ning siis võitlejaid lõpuks mütsi, taldriku ja leivaga viskas, alles linnapea Thomas Fegesack suutnud võitluse lõpetada. Üks tüli põhjusi oli muidugi see, et mustpead kandsid raudrüü kiivril sulgi, mis muidu oli aadlike eesõigus (Vorrecht).
Mustpead ostsid omale maja (mida nad olid varem üürinud) 1561 ja maksid 3000 Riia marka (siis veel külgneva Olevi gildi majata, mis omandati 1806 ja liideti 1834 – see kaunis tähtvõlvidega saal on just seal).
Ja 20.12.1711 külastas Tallinna mustpeade maja Peeter I (Peter der Einzige), kes külalisraamatusse kirjutades teatas, et tahab saada ka ise mustpeaks, aga tavalises korras. Käsk täideti täpipealt; kui Peeter saalis üksi nime liikmeraamatusse kirjutas, kandis vanem Kahl ette suurest metskitsejalast peekris parimat õlut, linnapea Lanting lõi trummi ning tänaval maja ees olevate kahurite aupaukude saatel jõi Kahl tsaari terviseks karika tühjaks. Peeker täideti taas, ulatati tsaarile, kes tühjendas selle trummi- ja aupaukude saatel mustpeade terviseks. Siis imetles tsaar mustpeade pilte ja hõbevara ning jõi mustpeade terviseks hõbepeetritäie muskaatveini, tänas põhjalikult, kinkis kolmkümmend tukatit ja lahkus. Tukatite eest lasid mustpead valmistada metskitse jala kujulise hõbepokaali ja selle juurde mälestussildi.
Mustpeade kunstivaradest märgib raamat, et mustpeade ettevõtmine oli 1407 Piritale kloostri rajamine ning Piritalt toodi pärast kloostri hävimist 23.1.1577 ära ka altarimaal, mis olnud kaua mustpeade majas imetleda. Mustpead ei tahtnud seda müüa, pakutud selle eest suuri summasid, näiteks maali kaalu hõbedas. Aga siis tuli keegi vaimulikust kelm ja pakkus, et pilt tuleb üle tõmmata kaitselakiga. Mis nii ka sündis. Siis läks vaimulik oma teed; varsti koorus aluselt ka pilt.
Jõeäärse linna jaamatunneli seintelt on hävitatud sinna kogunenud folkloor; loodetavasti sai doktoritöö enne valmis. Linn ise tukub uduses laupäeva hommikus. Jões on vett palju, turuplatsi kosk märatseb koleda kohinaga. Kunstfotosid. Siis jala läbi metsa linnuparki. Kõrguste vahe linnupargi väravani on ligi 150 meetrit, suur osa tõusust on metsateed minnes kohe alguses linnas, on selgelt tunda, et kapist leitud kilepüksid on soojad talvepüksid, mitte kerged suvepüksid. Aga higi lahtub ning kohapeal seistes ei ole pärast külm ega liiga soe.
Nädalatepikkusest vihmast hoolimata ei ole metsatee väga märg. Kuulen rähne, metsvinti, mingit vilistavat lindu, keda hästi ei näe (binokkel ununes) ning kes suuruse ja kehakuju järgi ei ole ei laulurästas ega pasknäär, nii et kahtlustan peoleod (keda olen vist elus ühe korra näinud, kuigi kuulnud rohkem).
Jõuan linnupargi väravasse kell 9.50. See on kahtlaselt vaikne, autosid ainult mõni. Tuleb linnupargi vabatahtlik linnujuht/kodufotograaf T ja küsib, et tere, A, kas sa teadet kätte ei saanud. Mina vastu, et mis teadet. T ütleb kole kurvalt, et täna jääb ilma tõttu ära (kogu nädala on pidevalt sadanud, linnud on märjad, kõikjal on paks pori) ja toimub järgmine laupäev. [Pärast selgub, et teade saadeti kodumeilile kell 0.35. Vaatasin eile küll spetsiaalselt meili, aga panin arvuti kinni umbes kesköö paiku, sest vaja oli tõusta kell neli. Kodumeil mulle telefoni ei tule.]
Aga õnneks on peale minu tulnud veel kaks inimest, üks ümber mäenurga betoonkirikuga külast ja teine spetsiaalselt suisa Austriast. Seega leitakse, et ega päris ära jätta ka ei saa, sest Austria külaline ei saa nädala pärast tulla. Ja et me teised kaks võime ka pargis ringi käia, sest park on täna niikuinii muudele külastajatele kinni ja kui me juba oleme kohale tulnud jne ja kes tahab, võib teha pargile väikese annetuse. Selle peale teatab üks kahest teisest külalisest, et tal ei ole rahakotti kaasas (aga ta annetab järgmine kord, et te teaksite).
Nii et siis alguseks viiakse kogu see eksklusiivne piltnike seltskond mäe otsa autos, milles tavaliselt sõidavad üles pargi omanik ja orus elavad linnud. Sisse- ja väljapugemine on keerukas ja tuleb teha hoolikalt läbi mõeldes, muidu mu mõlemad jalad, seljakott ja fotokas ei mahuks. Autol ei ole, muide, numbreid, mis Saksamaal eravalduses sõitmiseks on ilmselt okei. Mäe otsas on paks punane pori, lennutusplatsi ees (kus keerutatakse pistrike jaoks nööri otsas nahast vigurit) on lahtist pori umbes 10 cm paksuselt.
Esimesena näidatakse lumekakku, siis lubatakse lennutada pargi uut elanikku (keda ma looduses näinud ei ole), kaelusronka Brax. Mu nägu läheb laiale naerule. Mis muu nimi rongal olla saabki! Ronk on noor (suu alles roosa) ja enamikul FB-s olevatest temaga piltidest istub ta kellegi peas või fotoka otsas. See juhtub ka nüüd, sest nii kui Brax lahti lastakse, lendab ta otsejoones mulle pähe. Fotoka pildiotsikust paistab algul lähenev ronk, siis läheb see järjest suuremaks, viimasel pildil on peamiselt väga lähedalt ronga saba ja jalad:
 |
| Lähenev ronk |
Ronk käib läbi kõigi pead ja fotokad, üritab ära kiskuda ümbernurgaküla piltniku prille ja austerlase objektiivide ümbert kilekotte. (Tal olid need vist laenutusest. Kunagi varem ma näinud ei ole, et objektiiv oleks läbipaistvas kilekotis. Läbipaistmatus jah, teibitud kilekotti jah, seotud kilekotti jah, aga mitte niisama, paks läbipaistev kilekott ümber.) Mind näpistab ronk ninast. Linnujuht seletab, et see, kes alguses olnud ronga hankimise vastu, olnud pargi omanik – et pargis on röövlinnud, kes seal ronka ikka näha tahab. Aga see oli puhta vale, ronk on praegu populaarseim tegelane. Kui kaua, seda aga ei tea, sest peagi kasvab ronk suureks ja äkki muutub agressiivseks. Peab otsima, kas Bernd Heinrichi kuulus rongaraamat on tõlgitud saksa keelde (mul on õrn mälestus, nagu oleks), või siis Marzluffi-Angelli raamatud (nendest ei tea). [Amazon.de: Heinrichilt on saksa keeles ainult raamat jooksmisest ja teine kimalastest. Marzluffilt ei ole midagi. Saksa raamat „Die rabenschwarze Intelligenz” jutustab Heinrichi rongaraamatut pikalt ümber, aga see on sellega võrreldes üsna mannetu – Der Spiegeli besteseller, mõni ime.]
Pärast on mu fotoka lael ja objektiivil kogu pikkuses koos varjukiga porised rongajäljed (algul mõtlesin, et ka kriimud, aga siiski mitte); igaks juhuks ei kommenteeri neid sõnaga Kampfspuren, kuigi hilisem googeldamine seletab, et see on suht neutraalne ja tähendab igasugu võitlusjälgi, mitte tingimata ainult kriime tankil, millest kirjutas keemik Boschke linnuste, raudrüüde ja püssirohu raamatus Ritter, Burgen, Waffen.
Järgmiseks näidatakse käest Euroopa kassikakku Lottet, kes on vähemalt sama fotogeeniline kui aasta tagasi käest näidatud Siberi kassikakk Furby. Lendab pistrik, siis vaadatakse kotkaste lindlas valgepea-merikotkaid ja uut asukat, savanni-kaeluskotkast Jimmyt, kes laiutab uhkeid tiibu ja turritab kaunist sulekraed. Tema õrre all lindla põrandal lebab lamba luukere. Raisakotka elu.
Siis minnakse mäelaele, kus lindlates elab veel kakke: händkakk Emily ja siberi kassikakk, kes mõlemad on väga märjad. Händkakk on linnujuhi lemmik, teda näidatakse käest. Lindlatel on nüüd küljes selgitavad tekstid, keegi pakub, et kirjutage peale ka elanike nimed. (Täna üldiselt suudan konkreetsed linnud meelde jätta, kodus kirjutan üles, mitte nagu eelmine kord, kui tuli pärast linnujuhtidelt küsida, aga nad enam ei mäletanud.)
Tagasi alla, kus näidatakse käest väikesi öökulle, lõuna-haugaskakku Gandalfit ja kõrvukrätsu Ulmet. Siis tuleb (karkudel) omanik, kellelt keegi piltnikest küsib, et ah puusaproteesid, millele omanik vastab pika ja üksikasjaliku ülevaatega põlvede seisundist. Teised kaks kuulavad huviga, mina katsun mitte teha vaevatud nägusid, sest olen juhtunud tõlkima sel teemal ja tean teoreetiliselt, mida põlve täisprotees tähendab. Saab teada, kuidas kohalik noortehostel pannud uksed kinni ja seega jääb parki aastas oma 2000 külalist tulemata. Ja et selle linna elanikele on hirmsaim solvang arvamine, et linn kuuluvat samakõlalise nimega liidumaale. Ei kuulu, piir on 7 km kaugusel. (Mis ühtlasi tähendab, et ka kolme veinijõe ääres kasvav veinisort kasvab kõik teisel liidumaal, kui mida võiks arvata kolmandast jõenimest.) Ja et ta olla eile proovinud, kas merikotkas lendab, aga see olla istunud kohal ja vaadanud langevaid lumehelbeid. Eelmisel fotoseminaril üritanud kotkas ära viia objektiivikotti; õnneks olnud see lahti ja objektiiv libisenud välja, aga koti viinud ära. Näeme sookurgi ja saame teada, et nad on kohal juba kolm nädalat.
Kohalikust klatšist saab üritusel teada veel, kuidas park ehitas looduslikuks tiigi, millest algselt voolas läbi kaks oja (nüüd voolab üks oja tiigist mööda ja tiigil on korralik ülevool). Nimelt tulnud ehitustööde ajaks tiik kuivaks lasta, aga tiigi kalad tuli enne välja püüda, tiigi otsavalli ja uue ojasängi ehitamise ajal kuskil alles hoida ning pärast tiiki tagasi lasta. „Väga looduslik, mõh,” leiab keegi.
Siis lubatakse meid vaatama karjamaa väga porisesse serva, kuidas eemal koolitatakse uut pistrikku lendama kindalt kindale. Pistrikul on taga pikk nöör, mis on keritud ümber lauajuppide – vallandub aeglaselt. Muidugi kui pistrik lõpuks kindalt kindale lendab, leiab ta ka hetke, mil nöör on kummastki linnujuhist parajal kaugusel, ning lendab otsustavalt metsa poole. Mõlemad linnujuhid sööstavad nööri poole ja saavad linnu pidama just enne jõudmist maanteele, mööda mida vuras just mööda kaks suurt prügiautot (linnakese prügimägi on sama maantee ääres paar kilomeetrit edasi). Mul läheb mitu võtet kaduma sellega, et kisun parasjagu saapaid porist välja. Pori on punane ja saapad on uued.
Aga austerlase mälukaardid ei ole veel täis, nii et pildistame pesukarusid (siis tibutab pisut vihma; tänane ainus vihm, vahepeal paistis koguni päike) ja siis hulk aega surikaate. Pesukarudest saab teada, et nad on kõik vanad, saadud kelleltki annetusena, algul olnud tohutu paksud. Surikaatide aedikule tehakse uut tunnelikindlat põrandat, kinnitsemenditud katusekividest. Seni on nende aia ümber maha süvistatud betoonplaadid, võib-olla sama sügavalt kui Kentmanni tänava saatkonna esised „ajutised” tõkkepostid (need olid rajamise ajal ametlikult „ajutised”, tollase seaduse järgi muidu linnatänavat sulgeda ei tohtinud; maa peal on poole meetri jämeduste harudega ja kolme meetri sügavusele ulatuvast ühes tükis betoonkaadervärgist ainult väike osa nagu jäämäest), aga surikaadid kaevasid nende alt läbi.
Siis vahetatakse meiliaadresse, austerlane sõidab kesklinna tagasi, mäetagune teine piltnik küsib, kus mu auto on, vastan, et olen jala, pakub, et viskab mind ära, vastan, et jala on OK. (Metsas on nimelt kaks oja, ühel on matkasaabaste pesemise koht.) Järgmise laupäevani.
Jala tagasi, pori saabaste küljest maha ei tule. Jaama, rongile. Taas on võimalus minna kas 10 minuti pärast esimesele rongile ja oodata teist 40 minutit või oodata esimest rongi 40 minutit ja teist 10. Aga et ümberistumise jaamas on kohvik, eelistan esimest varianti. Aga jaamakohvikus soolakringleid enam ei ole.
Saapad olid tihedalt jalas kaksteist tundi, aga jalad märjad ega valusad ei ole.
No comments:
Post a Comment