K, 3180. päev: ohhoo

Saksa kirjandus. Mu töö-toanaaber on samal kursusel, täna esimest korda, lähme koos. E on ära ja kehutab mind tunnis ütlema, et kasutasin juhust ja tulen teise naisega.

Rekvireerin E lugemislambi ja I+Ä satuvad solaariumi. Pärast sajab neile ka vihma ning pildile saab liigiomane käitumine, mis meenutab kuivama riputatud vihmavarju, ainult selle vahega, et nii saab rohkem märjaks. Vihm meeldib rohkem I-le; Ä põgeneb vihma eest redeli alla ja hakkab sealt välja hiilima alles siis, kui vihm on jäämas juba üle.

FB-s on pilt, kuidas isa Jack siseneb taevaväravatest, ühes käes Jim Beami pudel (mille ta jaos The Passion of Saint Tibulus anastas kurjalt piiskopilt Brennanilt, aga millega oli sinasõber läbi kogu sarja), teises nööri otsas telliskivi („I love my brick!”), ja näeb, et seal istub juba ees isa Ted, ümbritsetuna Craggy saare iludusvõistluse „The Lovely Girls” neidudest („They all have lovely bottoms!” – Ted), pingi all virnas rahapakid („The money was just resting in my account!”) ja auhind Kuldne Kirikumees.

* * *

Millalgi vabariigi aastapäeva järel mainis üks rahvaajaloolane feisspukkis, kuidas juba Läti Henrik olla rääkinud eestlastest kui rahvusest, mispeale – imelik küll, et õppinud ajaloolane seda ei tea – tuli mul märkida, et identiteet keele ja etnilise päritolu järgi on pigem uusaegne nähtus [vrd rahvusriikide tekkimine XIX saj II ja III kolmandiku vahetusel, mis idee väljendus Eesti oludes ärkamisajana; keskajal käis identiteet rohkem seisuse järgi, vrd omanimetus „maarahvas”] ning see, mis on tõlgitud sõnaga „rahvas”, oli Henrikul mitu asja (vt siin). Rahvaajaloolane vastab, et aga Henrik mainis palju kordi eestlasi. Mina vastu, et Henrik mainib eestlasi kui Eesti elanikke, sest üldnimetusest „eestlased” sagedamini räägib ta konkreetsetest Eesti hõimudest (vt eelmine link). Siis tema, et aga need hõimud tegid ühise vaenlase vastu koostööd. Siis mina, et aga see ei takistanud vastastikusi röövkäike (Henrik kirjutab näiteks, kuidas ristisõdijad kohtasid Järvamaal seal röövkäigul olevaid saarlasi). Sellele vastab keegi muinasajateemalist ilukirjandust (vt ülevaade siin) liiga palju lugenu pika vihase kommentaariga. Ega, jah, faktid muinaslugude vastu saa ning kroonikas endas ja nüüdisaegses üldteoses „Eesti ajalugu II. Keskaeg” kirjutatu on paraku teistsugune kui ajalooromantikas. Kui inime juba usub näiteks, et muinasaja lõpus tegutses pidevalt üle-eestiline malev, siis ei kõiguta teda see, et HCL kui põhjalikem kirjalik allikas selle aja kohta mainib seda umbes nagu korra (madisepäeva lahing, ehkki selle usutav malevasuurus 5000 meest – „kõik kõigist maakondadest” – oli isegi kuue sõja-aastaga räsitud maa jaoks liiga vähe – reeglina toob mobilisatsioon kokku elanikkonnast 10%, aga Eesti elanike arv ristisõja hakul oli u 150 000). Väiksemaid ühismalevaid tegutses ka mujal (nt Tallinna piiramine, Tartu kaitsmine), need koosnesid parimal juhul paari maakonna meestest.

Paar päeva hiljem sirvin ka vanemat riimkroonikat ja leian, et just kohas, mida Ekspressi ajakirjanik kritiseeris 2003 eesti tõlke ilmumisel (1844. a väljaande sõnastuses ir wip sint wunderlich gestalt / und haben seltsæniu kleit (värsid 345–346) – tõlkes „nende naised on imeliku kehaehitusega ja kannavad veidraid riideid”, kriitiku arvates hoopis „nende naised on imelise kehaehitusega ja kannavad haruldasi riideid”), on Liivimaa paganarahvaste loetelu (dâ sint heiden manicvalt) piiskop Meinhardi ajal (v. 321–384): leedukad (Littouwen), semgalid (Semegallen), lätlased (st latgalid; Letten), kuralased (Küren), saarlased (Öselære), eestlased (Eisten) mitme hõimuna, keda autor täpsemini ei loetle (… ir lant ist breit / und alsô wite enzwei geleit, / daz ich des nicht volenden kan. / sie hânt sô manigen rischen man / und ouch besunder lande vil, / nicht mêr ich iu der nennen wil; v. 369–374)  ning liivlased (Liven). Imeliku/imelise kehaehitusega naised olid lätlastel, nad ka ratsutasid meeste moodi (sie riten als ir vater reit, v. 347). Toredas rütmis, üsna arusaadav, peaks kunagi läbi lugema.