T, 3200. päev: lugusid kodumaa väga kaugest minevikust

Nädala alguse kirjandusloomingu saavutus on kaks uut kirjanikunime, lööv pealkiri ja intrigeeriv raamatualgus.

Aga arvamuse kohta, et Brüsseli usumäratsejate vastu tuleks palvetada, arvan, et see on sama hea kui South Parki (link) telekineetiline lahing (telekinetic battle of minds), mis seisnes selles, et kumbki pool tegi veidraid häälitsusi ja üks tegi veidraimaid kui teine.

Tööl leinaseisak; toanaaber arvab, et tema siinoleku aja jooksul (aasta 3 kuud) juba õige mitmes (neljas).

* * *

Saan läbi uue (2014) ajalooraamatu „Rahvasterännuaeg, eelviikingiaeg ja viikingiaeg Eestis”, mis autori sõnul on esimene selle ajajärgu (aastad 450–1050) teaduslik üldkäsitlus Eestis pärast üldteost „Eesti esiajalugu” (1982). Teadusteosena on selles räägitud täpselt, mis on teada, mis ei ole ja mida keegi läbi ajaloo on arvanud – mitte ei imeta sulepeast välja lüngatäidet nagu ilukirjanduses (mida võib lugeja hakata uskumagi, sest ega ju raamat valeta, ning siis hakata pärast vaidlema). Et peaaegu kõik see, mis on teada Eesti esiajaloo kohta kirjalikest allikatest, on pärit kas Henriku Liivimaa kroonikast (mis jutustab aga 13. sajandist) ja või eelviikingiaja saagadest (mis aga kirjutati üles alles kõrgkeskajal, enamasti Islandil ja tollaste oludega kohandades).

Peale isiklikult huvitavas kandis käesoleva sajandi algul toimunud mitmeaastaste uuringute üldistuste on eriti huvitav raamatu lõpuosa, kus arutletakse asustusdünaamika üle – kuidas eelviikingiaja kümnehektarises hiidasulates, mida Eestis oli mõni, elas vast nii 100–200 inimest (mis oli tohutu rahvasumm võrreldes sellega, et küli siis veel ei olnud ja elati üksiktaludes, à 6–8 inimest) ja ka üksiktalu suutis tekitada aastasadadega märkimisväärse kalmekompleksi. Külad hakkasid tekkima alles u 9.–10. saj (kui tekkisid ribapõllud, kasutusele võeti rangid ja hobusega veetav harkader). Söödi peamiselt otra ja naerist (kaer ja rukis olid esialgu …umbrohi, rukist hakati rohkem kasvatama pärast 536. a hirmsat ikaldust, mil päikest ei paistnud 18 kuud), lihast söödi (Põhja- ja Lääne-Eestis) veise-, lamba-/kitse-, sea- ja hobuseliha, jahil käidi vähe, merest kala ei püütud. Vaadeldud ajajärgu esimesele sajale aastale järgnes Läänemere kandis 6. sajandi keskel rahvastikukatastroof, millest asustus taastus alles viikingiajaks (peale 536. a ikalduse oli suuri ikaldusi ka 860. ja 940. aastatel) – mis ühtlasi tähendas, et rahvas sai kogu elatise põllumajandusest (põhja pool, nt Soomes, oli tähtis ka jaht ja korilus, seal katastroofi ei tekkinud).

Huvitav on suurte ehete teema – igatahes huvitavam kui noole- või odaotste või kirveste tüpoloogia! – ja tähelepanek, et peitaarded võivad olla ka hauaröövi saak või hoopis vanametall. Ning et 536. aasta katastroofi ajal heideti Skandinaavias kogu Rooma riigi sajanditepikkusest ajast pärit kuld ühe aastaga veekogudesse. Sellest oli kasu, päike tuli lõpuks välja, mjaa.

Raamatus on sees ka Salme laevad, aga ma ei tea, kas ka 2012 ilmunud ingliskeelses originaalis, mis on Internetis olemas PDF-failina.