K, 1274. päev: Alivuokralainen peaaegu revisited

Prantsuse keele ettekandest tuleb äärepealt huvitavam, kui keegi oskaks ette kujutada.

Eks ma valisin jututeemaks parajasti käsil oleva paduteadusliku papagoiraamatu The Alex Studies, mis üldistab hallpapagoi Alexiga 1977–2007 toimunud uuringute esimest kaht aastakümmet. (Vt Animal Minds, Natl. Geogr. 3/2008 ja The Alex Foundation.) Nunnuteguri maksimaalseks ärakasutamiseks PowerPointina. Igaks juhuks võtsin kaasa oma arvuti, et seal kindlasti töötab.

No ja mida tabab terav kõrv arvuti käivitumisel? – Et tuurid võtab üles DVD-pesa.
Mis juhtub, kui DVD-pesa saab tuurid üles? – Läheb käima meediaprogramm, mis jätkab filmi pooleli jäänud kohast.
Ja mis film see siis oleks? – Meenub: BRÜNO........

Seega kiire nupuvajutus ja DVD-sahtel kogu ettekande ajaks pilukile, et plaat kogemata käima ei läheks (isegi kui meenub, et pooleli jäi täitsa siivsast kohast, kuidas Brüno käis suhtekorraldajate juures moeka heategevusprojekti jaoks nõu küsimas).

Ma ei mõtle seda välja ja filmi mõne teise kohaga olnuks efekt kahtlemata sama kui Soome filmis Kummeli: Alivuokralainen (2008) laevaseminari kohas, mille tagajärjel peategelase prillid purunesid ja töökoht kadus. Nii et lõpp hea, kõik hea...

* * *

Tund oli tegelikult esmaspäeval ära jäänud tunni asendustund. Olin kirjutanud klassi numbri küll lauakalendrisse ja eraldi raamatkalendrisse, aga eks mõlemad on tööjuures kapis. Kaasasolevas märkmikus ei midagi. Seega käin kogu korruse läbi, avan uksi ja vaatlen. Õige klass on muidugi eelviimane.

Minu suureks kergenduseks ei ole selles joogiautomaati ja kuigi Kivinõid puhib, ei ole tal midagi luristada.

Kolm aastat tagasi üritasin tulutult selgitada prantsuse keele tunnis joonise abil pingbetooni olemust ning tala- ja rippsilla erinevust. Ka täna teen ärapanijat ja vastan küsimusele, kuidas papagoid kõige mõjusamalt õpetada, joonistades: M/R-meetod.

E oli ennustanud, et pärast ettekannet hakkab keegi heldinult meenutama oma viirpapagoid, mis tal oli lapsena. Lätlane hakkabki.

21 kraadi, homseks lubab 25. Veel on aprill ja linnas näeb veel päris palju talverõivis inimesi (mütsid, sallid).

Puud on üleöö lehte läinud. Eile hommikul veel ei olnud (tean, sest tegin eile päiksetõusust pilti); täna on.

Pärastlõunal käin kuulamas tõlketehnika konverentsi masintõlke seisust jutustavaid ettekandeid. Statistiline masintõlge (reeglipõhise kõrval) on olukorda tugevasti muutnud. Google'it mainitakse peaaegu igas teises lauses.

Soovin üle kõbida eilse tõlke, aga ajan dokumendid sassi: ilmunud oleks nagu hoopis muu jutt; esimene mulje on, et oh, mälukas, ma üldse ei mäleta, et midagi sellist tõlkinuks.

Kolleegidega arutelu teemal, kui määruses on öeldud üht moodi, terminibaasis teist moodi (keegi ei tea, kust see on võetud) ja tõlkemälus kolmat moodi, siis mis on õige? Et valdkond on see, mida ma mõistan vist kogu majas ainsana, mida olen spetsiaalselt palunud endale toimetada ja sedasi läbindanud teemat paar tuhat lehekülge + korras hoidnud mälu, saan ma sellise tobeda küsimuse peale mõõdukalt pahaseks. Teatan koguni, et õigustekstides vajalikku määruse iga sõna kummardamist ei tohiks pidada universaalseks reegliks (aimates, kuidas tekkis termin määrusesse...). Üldiselt ja nagu lugejad teavad, masendab mind sõnapõhine lähenemine, kus teemas võhiklik terminoloog ütleb, mis sõnu peavad spetsialistid kasutama, st mina ütlen KARU, sina ütled PÜKSID, KARU-PÜKSID, KARU-PÜKSID...

* * *

Tänagi on soe kevadpäev; õhtul täpselt õigel ajal poodi minekul ei näe ma vastu längus õhtupäikest korralikult bussinumbrit ja nõnda satun 1. bussi asemel 13. bussi peale, mis reeturlikul kombel toimetab pahaaimamatu reisija Kirikmäe prisma suunast kaugele kõrvale. Kui sealt tagasi jalutada, jõuab JFK avenüü äärde, mida pidi saab, kellaajal, et poodi minna ei ole enam mõtet. Strateegilised varud on otsakorral.