Esimesest puhkusejärgsest tööpäevast ei ole mõtet kirjutada, sest iga tööealine inimene oskab seda ette kujutada ise.
Teisiti kui talvepuhkuse järel, on salasõna motoorses mälus alles. Eestis tuli puhkuse lõpupoole ehmatusega meelde, et on olemas salasõna! Aga mis see oli, seda mitte.
Tellin Amazonist ämblike välimääraja. Otsin, kes koolikaaslastest on Facebookis; paljudega on toimunud tugev ilmeline metamorfoos – mina mäletan neid ikka prinkide noorukitena, aga mis piltidelt enamasti vastu vaatab... kuigi kes teab, äkki mõni neist harrastabki kabukiteatrit. Mõnest oleks nagu nimi tuttav, aga pildil on kindlasti keegi teine. Ainult mõni harv on muutunud paremuse poole. Vaatan „South Parki” 199. osa, mis just sobivasti Facebooki-teemaline. Täna juba neljas päev, mil ma olen selle kooskonna liige, aga eks mul ole endal kriitikameel alles ja eks ma tea, et maailmale on näha endast just see, mida keegi näidata tahab.
Hiljuti loetud evolutsioonipsühholoogia raamat rääkis terve peatüki inimese eri intiimsusega suhtlusringide suurusest – lähisõbrad 5 inimest (pere), head sõbrad 35 inimest (korilaslaager), muidu sõbrad ja tuttavad 150 inimest (küla), ..., tutvusringkond kokku (hõim) 1500 inimest – ja järeldas, et olgu see korilasühiskond või Facebook, nendes rühmades olevate inimeste arv on igas ühiskonnas keskeltläbi samalaadne.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment