E, 1265. päev: lähen nagu ekskavaator

Prantsuse keelde jõuan väga hea (aga mitte siiski suurepärase) ajastusega – pinginaabri Kivinõia kohvitops on peaaegu tühi, ainult kaks luristust peangi taluma. Vahepeal on ta täitsa ilma joogita, siis võtab ta topsi teed, luristab seda viis korda, siis viskab teepaki minema (nii, et mulle kuklasse pritsib) ja – püha müristus! – joob ülejäänu sõõmudena, luristamata. Teises pooles on ta ees kohvikust toodud kaks kakaotassi, mida ta sööb lusikaga ja oluliselt matsutamata.

Vaheajal loeb sloveen raamatut „Kuristik rukkis”, on jõudnud viimase leheküljeni. Kui maltalane küsib, kuidas meeldib, teeb ta ebamääraseid nägusid, mille peale meenutan üht hiljutist „South Parki” osa, mille peale saab jututeemaks üldse „South Park” ja see, kuidas sarja saab eesrindlikul ja täiesti ametlikul viisil vaadata internetist.

Muid tunnis kõlanud ülesleidusi:

• Aasia laste head saavutused matemaatikas tulevad sellest, et seal kasvatatakse riisi ja inimesed on töökad juba maast-madalast, nad lihtsalt tuubivad
• kõige targemad on lapsed, kes on sündinud jaanuarist aprillini
• Hiinas tapetakse tüdruklapsi, sest neile ei ole anda kaasavara
• kellelgi on siinmaal 27-aastane meeskolleeg, kes hoiab raha sularahas kodus (palk tuleb panka, võtab letist välja, hoiab kodus)
• Lätis on populaarne hoida raha maa sisse kaevatud rahapajas, Maltas õmmelda madratsi sisse

Kahtluseuss ajab pärast prantsuse keelt otse tööle, mitte lõunapausi ajal korterisse asju ära panema ja postkontorisse Amazoni pakile järele. Ja seekord on kahtlusel tõsi taga! Mulle on kell 11.41 saadetud päevaports toimetada kella 12.00-ks. Avan selle kell 13.25 ja stahhaanovliku ponnistuse tulemusena valmib see kell 14.55. Sellega on päevane vaimupotentsiaal ammendatud ja edasi ma enam töötada ei suuda. Imiteerin töötegemist (loe: teen abitöid) kuni kellaajani, mil tohib lahkuda.

Täna teen samuti ettevalmistusi lendava nahkhiire pildistamiseks, aga neid lendab täna veel vähem kui eile.