Käin linnas pilti tegemas. Vanadekodu juures on õieehtes justnagu õunapuu, kimalasi täis, aga õied kõik kole kõrgel.Linnapargis on iga lillepeenra taga pink, millel pikutab keegi justnagu tudeng või tukub päikse käes soojendav prükkar. Kordan: iga lillepeenra taga. Nõnda et lillepeenraist mul seega pilte ei ole.
Olen esimest korda pildistamas, kui fotoka küljes on lisakäepide. Tõsi ta on, hoida on mugavam, püstformaat on hoopis mugav võtta, püsib paremini tasakaalus, näeb ka palju toekam välja.
Õitseb tõesti, tatin. Rulluisk jääb seega väga ära. Samas hinge kinni ei võta, nagu see kunagi muiste juhtus ja see trammivagun, kus ma läkastasin, üpris tühjaks läks.
Jaamasillalt jutitu taeva 360° panoraam, PL-CIR-filtriga ja ilma. Pärast piltidelt tolmulärakate ja pahimate sisepeegelduste väljatöötlemist jääb kahjuks efekt saamata, sest AutoStich ei suuda 11 mm fookuskauguse perspektiivi korrigeerida ega pilte normaalselt kokku lappida. Esimesest sarjast tuleb midagi 180° panoraami taolist, aga sellel on kõrvuti kaks päikest. Seevastu linnast Aadu sillalt tehtud sari kleepub üheks pildiks nõnda sujuvalt, et peale vaadates ei arvakski, et see on kokku lapiptud üheksast pildist (sama, mille riputasin feisspukki).
Arutelu Kroonlinna topograafia üle viib Kroonlinna plaani üksikasjaliku uurimiseni, selle kaudu vene Википедия'st suletud linnade lehe lugemiseni (neid on palju praegugi!) ja teadasaamiseni, et kogu Tšuktši ringkonnas tohivad viibida üksnes Venemaa kodanikud.
Et õhtu tõotab tulla selline, et urgastest kobivad välja nahkhiired, soojendan üles vana mõtte pildistada lendavat nahkhiirt. Laadin isegi välklambi akud ära ning uurin selle kasutusjuhendit. Päikseloojangu aegu sätin rõdule üles statiivi ja teravustan männiokste järgi kohta, kust eelmisel aastal nahkhiired tavatsesid läbi lennata, st männi ja maja vahelt. Seni, kuni veel on hämar, teeb nahkhiir nagu luurates tiiru ümber männi, aga mitu meetrit kõrgemalt ning männi ja lehise vahelt. Seega keeran fotoka teise asendisse ja jään ootama. Ootan oma 20 minutit, nahkhiireandur ühes käes ja teine sõrm kaugjuhtimispuldi päästikul, kuni tajun, et tõenäosus, et nahkhiir sellest umbes kuupmeetrist, mis jääks pildile teravana, läbi lendab, on väga väike. Anduri järgi lendab nahkhiir miskipärast hoopis teisel pool ja just nagu ümber õõnsustega puu liftišahti kõrval. Ei paista; võib-olla on niisama pistund pea urust välja ja hirmutab ööliblikaid. Või on siis all tänaval jahtimas ümber tänavalampide tiirlevaid liblikaid, kuigi teiste lampide poolt ei kosta midagi. Hea oleks, kui saaks seda mehhaniseerida, aga mu teada ei ole olemas signaali peegeldumise peale reageerivaid fotopäästikuid, ainult kiire katkestamise peale on, aga kuidas ma riputaks saatja või anduri kümne meetri kõrgusele õhku?
Vaatan ära kodumaise superfilmi „Detsembrikuumus” (2008). Leiame ikka positiivset: Kark ja Tiit Sukk on head! Lutsepp ka mõnes kohas. Ülejäänu eest võiks anda nii 6/10 p. Täitsa ehmatav, mida välismaise Oscari žürii kõik peab läbi vaatama (aga õnneks on neil tööjaotus, kõik kõiki filme ei vaata).
Olen skeptiline, kas 1924. aastal kasutati sõna „fašist” ikka juba sõimusõnana? Kõiketeadva Wikipedia andmeil ilmus see sõimusõnana Venemaal alles 1941 ja Euroopas 1944. a paiku. Nimelt 1924 olnuks selle sõna tähendus üksnes poliitiline jõud, mis oli selleks ajaks valitsenud kaks aastat Itaaliat.
No comments:
Post a Comment