Mul on täna kolmandat päeva järjest kaasas fotokas, et käiks lõuna ajal kevadisi õisi pildistamas. Aga s....gi. Ei jõua. Küllap selle tõttu, et viimased kolm päeva olen n....nud toimetada tõlget, mille peale olen väga kuri, sest stiil on tuttav (kogu maailmas on ainult üks eesti toimetaja, kes parandab sõnad „mis tahes” sõnadeks „ükskõik missugune”), ja varem on samast kohast tulnud väga korralikku tõlget, aga seekord nad seda teinud ei ole. Kui eile veel olin kahevahel, kas anda tõlke eest mööda päid ja jalgu, et siis selliseid tõlkeid mõni aeg enam ei tule, või lugeda kõlblikuks, et siis saab saata pika epistli, olen täna veendunud, et nimetan ikka kõlbmatuks ja lasen saata ka epistli, sest muidu selle tõlkinud koolilaps arvab, et ta võibki sedasi edasi pusserdada. Õõh. See ei ole esimene kord, kui nii läheb. Ja ma ikka loodan, et kunagi näen ka tõlget, mida saaks ametlikult kiita, nagu ma ka loodan muid ebareaalseid asju, nagu näiteks, et mu kadunud ammune sõber ilmutaks ennast feisspukis.
Aga siis saab see valmis ja tuleb reede õhtu. Teen Kirikmäel mõne pildi ja loodan teha ka Kõrgmetsa maksimarketi betoonitehase vastas olevas pargis, aga võta näpust, seal ei õitse midagi. Seega fotokas kotti ja poodi.
Pikal sõidul Kõrgmetsa maksimarketisse tuvastasin, et telefon kuvab kummagi SIM-kaardi telefoniraamatut eraldi ja Eesti-telefoni omal on ka minu viis aastat tagasi surnud vanaema number. Väga ajakohane. Samuti on üks kaart salvestand nimed vormingus eesnimi perekonnanimi ja teine perekonnanimi;eesnimi/number, nii et loetelus, kus kuvatakse mõlema kaardi numbrid korraga, on segapuder. Kõige tipuks veel see, et siinmaa kaardile pole kõiki numbreid mahtunud ja kuskil R-tähest alates nimesid enam ei ole. Mu lähemate sugulaste perekonnanimi aga algab V-tähega, eks ju. Nõnda et katsesõnumi saatmine jääb ära.
Õhtu on üpris soe ja nahksed sõbrad lendavad. Teen esimesed 32 pilti, millest nahkhiired jäävad peale 2-le. Isegi 23 mm fookuskaugusega pildi peale neid püüda on keerukas: esiteks tuleb nahkhiirt märgata silmaga (tumepruun majatuledest pisut valgustatud kiiresti (u 6–7 m/s) lendav loom tähistaeva ja puude taustal; tunnistist on kasu ainult umbkaudse kauguse leidmiseks), siis tuleb kohe, kui loom vaatevälja satub, vajutada päästikule. Strobovälgu tugevuse ja välgete sageduse ja arvu üpris mõistlik kompromiss on võimsusel 1/32 (juhtarv 4,9, mida pole just palju) ja sagedusel 25 Hz 16 välget (ava 5,6, tundlikkus ISO 200 või midagi sinnakanti, 400 oleks parem, säriaeg 1 s). Pärast pilditöötlusel varje veidi heledamaks. Tulemus on selline, aga katsetamine jätkub ülehomme (iga öö ei saa, et ei hirmutaks):
No comments:
Post a Comment