Alates kolmapäevast olen kaasa aidanud sellele, et maailma emotsionaalne tasakaal – kui see on olemas – kallutuks negatiivses suunas. Põhjuse annab selleks tõlge, mis anti mulle kolmapäeval, tähtajaga täna pärastlõunal. Pärastlõunal olin kavatsenud külastada aga tõlketehnikakonverentsi ülihuvitav tulla tõotanud istungit, kuhu jääb siis minemata (isegi sellest hoolimata, et saabusin töhe tavalisest ligi kaks tundi varem). Nagu lähimad kolleegid juba on tunda saanud, olen ääretult pahane mitte 61 lk jagu taolist pusserdust kokku kirjutanud soss-tõlkijale, kelle jaoks on tõlkimine küllap alles midagi täiesti uut, vaid tema toimetajale ja firmale, kes sellise välja andis! Vat see käib üle minu mõistuse!!
Valdkonnast ma paraku midagi täpsemat kirjutada ei saa, aga ühes kohas juhtub piinlik lugu, kuidas tõlkes on arusaamatu jamps, vaatan seda õgvendades inglise teksti ega saa sellest aru, kuigi olen täpselt sama teemaga veetnud päris mitu aastat oma varasemast elust. Seega tipin kähku siseveebi töö foorumisse teate, et minu arust on siin originaalist midagi puudu, peaks olema ikka see ja too ka veel, küll ma tean, mina olen „ju valla partorg”. Läheb kaks minutit mööda, siis mõistan, et originaali nähes mu mõte ei jooksnud ega ole sealt puudu midagist. Kirjutan uue teate. Vahepeal on meilile saatnud tšehhi kolleeg teate, et tema tegeles kunagi prantsuse kirjandusega, aga ta saab sellest kohast ilusti aru... Oi-oi, kui piinlik...
Homme on töörahva püha, mis tähendab, et kaupluste töörahvas on homme kinni ja täna on poes viimnepäev. Sisenen Kõrgmetsa maksimarketi toiduosakonda umbes kolmveerand seitse, jõuan tagantpoolt tungides kassa juurde korvi võtma umbes seitse ja kaugele riiulite vahele ulatunud kassasaba ära seisnuna väljun poest kolmveerand kaheksa.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment