N, 1258. päev: käes on aeg, mil jänesed munevad

Koduteel on kolm lendu ja et viimasel liinil jääb tervelt seitsmendik lende ära, ei ole päris kindel, kuhu ma õhtuks jõuan.

Viimasel hetkel tagasi korterisse ja vannitoa iminappnagi seinalt alla.

Algul kõnd lähima pangaautomaadini, siis peatus edasi ühe bussiga, siis ootan mõni aeg, et kas tuleb ehk lennujaamabuss. Ei tule. Tuleb hoopis järgmine buss, jääb minu kohal seisma ja teeb ukse lahti. No olen viisakas ja kobin peale, sõidan raudteejaamani. Kell on kaheksa ja parasjagu tuleb rongitäis rahvast bussi peale. Kui õige buss tuleb, on neid juba vähem ja mahun oma kotilahmakaga ka peale.

Lennujaamas on põrandasse tekkinud pragu ja selle peale on kleebitud midagi, mille taha komistan. Hea, et ma sel hetkel kohvrit käes ei kanna.

Pagasi sihtkohaga on väike arutelu, sest esiteks väidetakse, et süsteemis seda lennuvälja ei ole, ja siis, et ma pean kotiga minema läbi tolli, mille peale olen veidi vait ja siis märgin, et „strange”, sest kesse enne näinud on, et Eesti-sisestel lendudel peaks koti viima läbi tolli!! Aga lennuväljatöötajad jäävad minuga nõusse, et kui ma tean, et ei pea, ju siis ei pea.

Turvakontrolli lähen kahe tipptunni vahel, nii et kõik viis turvatöötajat pühendavad mulle kogu tähelepanu. ID-kaardi tagakülgegi uuritakse. Teine töötaja laob mu asjad lindile, kolmas käsib panna jala magnetisse, neljas kobab läbi, viies sobrab kotis. Meeleolu on üllas ja sõbralik.

Olen lennukiraamatuks võtnud kirjandusteemalise raamatu, kus Murakami tõlkija Jay Rubin kirjutab Murakamist. Kuigi see eeldab, et lugeja on Murakamit lugenud – nagu üpris palju olen – ja see on pisut vanavõitu (mainides mitme novelli kohta, et neid inglise keeles ei ole, kuigi kirjeldus tuleb nagu tuttav ette, st nüüd juba on), on see nii haarav, et olen süvenenud raamatusse ega vahi aknast välja, nagu lennuväljal tavaliselt. Äkki kuulen suurt mürinat ja näen nurga taha kadumas AWACS-lennukit. Pagan, täna on siis jälle see päev aastas, kui nad F. lennuvälja puudutamist harjutavad. Kümne minuti pärast näen teise saba ning poole tunni pärast hetkeks kolmandatki, mis on valge, mitte hall, ja just nagu ka pisut väiksem.

Esimene lend möödub une hõlmas. Ma ei mäleta isegi turvajuhiste pantomiimi. Kopenhaageni lennujaamas saan järgmiste lendude pardakaardid ja sööklas eine. Edasi poolteist tundi täidavad kogu terminalisopi kisaga ülimalt tüütud jalgpallitüdrukud, kes pärast poodide tropis kammimist väsimatutena kõik see aeg kuni lennukile minekuni (ES-ABO, 737-505, „uus” lennuk (tegelikult vanimana hangitud EA Boeing), EA mestis alates 24. märtsist, EA värvid veel peale maalimata, st valge nagu salavange vedav lennuk) tegelevad kisarohkete koordinatsiooniharjutustega. JUBE, aga selline on Eesti noorsoo tulevik! Mõistagi meenub jalgpallihuvilisest peaaegu-hõimlane. Vähemasti on Eesti Õhul olnud mõistust hajutada nad mööda lennukit laiali, nii et nad ei ületa kuskil kriitilist massi. Nõnda et lend on üpris vaikne.

Seisan hulk aega peldikusabas; sealt väljub kunagine minister Signe K. Lausa kahju, et ei ole vaja teha istuvat asjatoimetust. (Nagu ma ka ei tea, kes oli see saksa sportlanna, kes majutati suurvõistluse ajal minu ühikatuppa, magas minu voodis ja jättis köögikappi ukse vastu nõjatuma veenõusid ning riidekappi riidepuu pealdisega Ulla. Muide käisin ühikahaldusest küsimas, aga nad ei teadnud, kes oli kus toas. Google kah ei tea, võitjate seas ei old ühki Ullat. Võib-olla oli riidepuu Ullalt varastatud.)

Mahaminek on kellaajal, mil kirjade järgi peaks viis minutit hiljem algama mul kolmanda lennu pealeminek. No jaa, eks ees ummista vahekäiku trobikond itaalia pensionäre. Kolmanda lennuga ei ole kiiret, silti ei ole isegi mitte veel väravas. Näen, kuidas teise lennu kotid veetakse kärul lennujaama keldrisse, ja pisut hiljem kergenduseks ka seda, kuidas väiksema käruga ka kolmandale lennule (mu koti sinine silt paistab).

Kolmandal lennul on kõike: istumist pimedas lennukis (ES-ASN; EA kõigi aegade vanimana hangitud ja ka üldse vanim lennuk) lennudokumentide ootel (start on 32 minutit sõiduplaanist maas ehk tund aega pärast seda, kui ükskord eelmiselt lennult maha jõudsin), sellises „eesti keeles” öeldud turvateadet, et kui ei teaks, mis seal olema peaks, ega siis aru saaks, ja koguni lendurite aprillinalja. No eks saja vihma ja maandumise alguses öeldakse, et perroon on nii märg, et lennuk jääb raja otsa ja nii umbes kilomeeter tuleb jalutada terminalini läbi vihma jala. Muidugi mõtlen, et on aga teenindus, enne kui hakkan mõtlema, kuidas lennuk raja otsa pidama saab: see tähendab, et peaks jääma raja tagumisse otsa, aga tagumise otsani lennuk tavaliselt ei sõidagi. Siis seletatakse ära, et aprill, kusjuures nalja seletamisega inglise keeles on lenduritel tõsiseid raskusi.

Lennujaamast linna saan erakordse teeninduse osaliseks: jagatud takso. Taksofirma telefon on suunatud nähtavasti ainsa taksojuhi telefonile, kes vastab mu kõnele, et ta näeb mind ja et tal juba on klient peal, aga temaga nõu pidanuna võtab peale ka minu.