T, 1266. päev: Ivan Sussanin

Hommikul bussilt töömajani kõndides taipan, kuidas lahendada nahkhiirepildistamise „terava kuupmeetri” probleem (st teravustada saab ainult umbes kuupmeetrise ruumi ja siis tuleb kannatlikult oodata – ja märgata!! –, millal nahkhiir sealt läbi lendab). Tuleb kasutada teist objektiivi, mis ei ole teleobjektiiv! Lihtne! See aga eeldab vaatlemist, kust täpselt tiivulised läbi lendavad. Ilmad on ent jahedad, putukaid akende taga suurt ei ole ja seega pole ka nahkhiiri.

Mu toanaabrit ei ole puhkuselt veel tagasi saabunud, ilmselt on tuhavangis, kuigi tema kodumailt peaks siia pääsema maad, vett ja tunnelit mööda. Tuhapilve teekonna ametlikud ennustused on imetella siin.

Täna teatab tööl direktsioon, et tuhavangis inimestele antakse ametlik võimalus oma puudumine legaliseerida, kui nad taotlevad [ilmselt pärast naasmist] eripuhkust.

Üldiselt mõtlen, mihuke vedamine oli, et saabusin Eestist ainult kaks päeva enne seda, kui tulemägi, mille nimi kõlab nagu Eilatulimeileöökull [see ei ole minu mõte, eile käis tuttavate sulest läbi õige mitu taolist seletust], Euroopa õhuruumi tuhka täis purskas ja kõik tõsised lennukid igaks juhuks maa peale jäeti. (Viidatud link tuleb mulle iga kord silme ette, kui näen, kuidas inimesed, kes arvavad, et kui sajand tagasi kõlbas õhusõiduki konstruktsiooni kohta öelda „plaaner”, siis seda kõlbab öelda ka praegu, eriti kui see on nõnda vene keeles (ma sain kunagi selle mõtte peale väga kurjaks ja tuvastasin AW&ST maailma lennunduse aastaraamatu järgi, et ainus lennundusvaldkond, kus Venemaa ulatub maailma esikümnesse, on hävituslennukite tootmine, sest maailma seitsmest tootjast on Venemaal kaks; aga lugu kestab edasi).)

(Tõsistest lennukitest öeldagu seda, et ametliku statistika järgi toimus lennunduse tegelikus juhtriigis USAs 2009. aastal 1551 lennuõnnetust, neist üldlennunduses (peamiselt väikelennukid) 1474 ja kaubanduslikus liinilennunduses 1. (Allikas: AW&ST, 12.4.2010, lk 19.))

(Kõla järgi nime tuletamisest meenutatagu lugu, kuidas 1970. aastatel läinud ühte Tallinna kesklinna apteeki vanadaam ja küsinud „rohtu, mille nimi ei ole mul meeles, aga mis kõlas umbes nagu „Hüppa, Maali, üle kraavi!””. Apteekrid tuvastasid, et see on kaaliumpermanganaat.)

Käin lõuna ajal postkontoris Amazoni paki järel ja naasmiseks bussi oodates kostab veider mürin. Läheb õige mitu sekundit, kuni taipan – lennuk!

Pakis on muu hulgas Briti saarte ja Põhja-Euroopa ämblike välimääraja. Õige põhjalik, ikka suured „suiste” pildid juures, kuidas liike täpselt eritleda. Kaanepildi tõttu tuleb olla bussis lehvitamisega ettevaatlik (nagu teab igaüks, kes on saanud teada, et naisterahvas kardab ämblikke, alles hetkel, kui ta kõnnib naisterahvaga metsas ja naisterahvas jalutab nägupidi ämblikuvõrku [st kõnnib, kõnnib ja äkki poole sammu pealt hirmsasti röögib]).

Õhtul juhtub kole lugu, kuidas bussipeatusse jõudnuna vaatan, mis uudist internet on toonud, ja keegi kiirustav, aga pisut ohtlik* isand küsib, kas 172. buss jaama sõidab. Et olen näinud 172. bussi uhamas mööda korteri bussipeatusest ja jaam, kus on suur peatus, jääb täpselt tee peale, ütlen, et läheb küll, lootes, et siis kaob ta silmapiirilt ja ma saan keskenduda telefonis kirjutatavale rahus.

* Koeraga jalutamisest on sisse harjunud komme jälgida pidevalt ümbruskonda ja liigitada olukorrad, inimesed, teised loomad ja esemed ohtlikkuse järgi ning siis keskenduda ainult kõige ohtlikumatele (nt puu või parkiv auto iseenesest ohtlik ei ole (peale selle, et puu all võib olla sitta ja auto all kasse), aga teine koer või joodik võib olla küll). See isand ei olnud nõnda riides, et ta Kirikmäel töötaks, ja jälgis kuidagi kahtlase tähelepanuga mu telefoni, seega liigitasin ta veidi ohtlikuks.

Aga ta küsib juhi käest ilmselt üle ja siis ei lähegi peale ning vahib mahajäänuna mind kole kurja näoga. Vastan ilmega, et kust mina kõike maailma busse tean. Õnneks tuleb kohe järgmine buss, nr 1, mis sõidab jaama kohe väga kindlasti, ja teen ebamääraseid käeliigutusi, et mingu selle peale. Lähebki ja rahu majas.

Postkastis on Amazonilt saabunud raamat, Mossopi kuulus toimetamise raamat. Äkki leiab sealt midagi uut või vähemalt põhjenduse, miks nii on parem kui naa.

Õhtustel pildikatsetel leian, et normaalsuumil on lühem fookuskaugus ja seega suurem sügavusteravus, ei pea enam kasutama ülisuurt ava ja teravaks saab mitukümmend kuupmeetrit. Tulemuseks on mitu kaunist ülesvõtet öisest lehisest. Otsingud jätkuvad, külm on ka, 12 kraadi ainult, nahkhiiri on vähe.

Õhtu lõpuks pool filmist 時をかける少女 (2006). Kaunis.