T, 1273. päev: kogunenud jutukesi majast

Joodiknaaber on elus, röögib kuskil.

Maja fuajees seisab seina najal kellegi mõõtmetega 4100 × 600 × 42 mm (nagu ütleb andmekleeps) uhke tööpind. Üheksa korda mõõda, üks kord telli, ütleb vanasõna ja õigus ka, sest vaatepilti, kuidas see ühes tükis üles saadakse, tahaksin üliväga näha. Oletan, et vaja läheb helikopterit või mitmekümnemeetrise nokaga kraanat – lifti ei mahu, trepist ei keera, maja tagant on teised majad ja puud ees, maja eest on teised majad ja järsak ees, külgedelt ligi ei pääse. Kui mu vend pani oma vahepealses korteris uut põrandat, siis 3 × 2 m põrandaplaadid ka trepist ei keeranud, aga neid sai tõsta trepi käsipuu vahelt painutades. Siin majas on aga trepi käsipuu vahel võre ja trepist endast mahub seega üles ainult kuni 2½ m pikkune ese (kontrollitud). Lihtsaim tõstmismeetod on minu inseneri-vaimusilmas selline: kiirtee poolsel majatiival väikesi maju ees ei ole ja see on ka pisut tänava pool (autode seisuplatsi servast rõhtsuunas ainult nii 15 meetrit); sinna peaks ligi saama autokraanaga, millega tõsta riiul akna või rõdu kaudu korterisse. Kui riiul üleval, aga tellija elab teises majatiivas, ei jää üle muud, kui kanda riiul läbi korteri, langetada tagahoovi, kanda teise majatiiva kohale, tõsta sealt üles ja vajalikust korteriuksest sisse.

Ükspäev, see pidi olema eile, ootas lifti jalgrattaga noormees. Eestis täitsa tavaline jalgratta vedamine liftis ei ole seega päris tundmatu siinmaalgi. Huvitav ja paljulubav.

* * *

Homme on mul prantsuse keeles ettekanne, mille tegema hakkamisega muidugi venitan. Mida kõike ma selle asemel teeks! Meeleolu kergitamiseks vaatan pisut „Brüno” filmi tegijate kommentaariga; lõbus. Kuskil südaöö paiku hakkan pihta ja magama saan kuskil poole kolme paiku. Läbi kõnelda ma ei jaksa, aga vähemalt mõtlen läbi, mida räägitakse. Küsimused on ka ette teada.