Pikendasin elukindlustust (sellest kunagi pikemalt Eesti-blogis) ning sain teada, et kindlustaja meelest on ekstreemsed spordialad lennundus ja/või langevarjuhüpped, motosport, allveeujumine ja alpinism. Rohkem mitte.
Nagu enamik nimepidi teadaolevaid stammlugejaid juba teab, asusin Facebooki kasutajate leeri (ja seda ilma selle nädala South Parki nägemata!). Tegelik põhjus oli mitte stammlugeja M arvamus, vaid see, et lootsin sealt leida ärakadunud ammust kirjasõpra. Ei leidnud (aga loodetavasti ta kunagi tuleb).
Tartu, Vallikraavi tänav. Vähemalt mõtted on Tartus head...Raamatutest lugesin läbi Vladimir Beekmani mälestused (meeldisid väga!), ligikaudu pool etoloogia tähtteosest The Alex Studies ja kohvrisse pandi kaasa ka Mihkel Raua hiljutine sopakas ühes keeluga see kunagi tagasi tuua. Teisalt on see teos huvitav ses mõttes, et, nagu teada, tean ma, mida ütles Mihkel Raua soengu kohta kampsunit pidi juba 1982 eesti kirjandusse sattunud N., ja raamatu toimetaja müüs meile kunagi korteri.
Filmielamuste koha pealt oli puhkus õige kirju:
- Põhjamaine menukriminull Luftslottet som sprängdes (2009). Nähes, et raamatust oli palju asju lihtsalt filmi panemata jäetud (Lisbeth häkerdab haiglast, Gibraltar, Mikaeli semm Monicaga, Erica noorepõlvepildid), ja et ma esimest kaht osa olen näinud vaid filmina, on arvata, et ka nendest on palju asju jäänud filmi panemata ja seega peaksin raamatuid ka ikka lugema.
- Visuaalselt ja olustiku poolest põnev koolinoortedraama 海がきこえる (1993).
- 火垂るの墓 (1988). Kuigi lingis ostutatud võrdlus on kohatu (see film sai IMDb-s mult 10, võrreldud film 3 punkti) ja film ise vägagi masendav ning kindlasti mitte lastele (kuigi seda tehti ja näidati algselt paaris koos Totoroga), on see väga-väga hea.
- Pisut filmi Prints Zamundast (1988), mis võinuks olla elamuslik, kui meil olnuks ettevalmistustöö tehtud, st vein ostetud (seda filmi ei saa kaine peaga vaadata).
- Kriminalistikakanali pealt tuli mitmel õhtul põnev patoloogisari, ühes lõbusa eesti tõlkega. Tõlkinud oli seda kaks härrasmeest ja mul on täitsa kahju noorhärrast, kelle arust oli elupõline joodik joonud end süstikkalaks, sest katki oli läinud tema „seljakeelik” (seda oli subtiitrites oma kakskümmend korda ja iga kord vallandas see hilisest kellaajast hoolimata meie bioloogiahuvilise pere homeerilise naeru). Järgmine päev kohtusin tudengitega ja tõin kohe selle hirmutavaks näiteks, mis juhtub, kui sõnastikuvaste tähendust ei kontrolli.
[Pikk järeleuurimine näitab, et eks seegi ole järjekordne Silveti käkk. Seljakeeliku inglise vaste peaks olema notochord. Inglise sõna spinal chord tegelik vaste on ikka seljaaju.] - Käisin festivalil JAFF vaatamas Jaapani lühi-animafilme. Olin väsinud ja keskelt paar filmi möödusid poolunes, kus ei saanud vahet, mis oli film ja mis filmi ainetel unenägu. Paremate filmide ajal püsisin siiski ärkvel, nagu lõpus omapärase süžeega filmi Elemi ajal (elektripost armub elektrikku).
- Ärasõidu eelõhtul tuli telekast täies pikkuses, rahus ja uhkuses iidne klassika Don Juan Tallinnas (1971), mille kohta kõik vaatajad naerdes võidu kinnitasid, et „on ju ikka alles hea film!”.
Täna lennukis (ES-ABJ, mu luureandmetel pärisnimega Sohni, marki 737-33R) lendab kõhn kärbes. Olen turistiklassi esimeses reas ning kohe minu ees, kardinaga varjatud äriklassi tagumises reas, istub värskelt vallaline pr Savisaar. Kui paar tundi hiljem seisan oma värava B6 sabas, läheb ta kõrvalväravast B5 Brüsseli lennukile. On kuidagi mõtlik.
Teine lennuk, mis viib soojast kevadisest päikesepaistest lauspilves, sajusesse ja novembritemperatuuriga sihtkohta, on OY-KFG, suurte akendega uus CRJ900.
Muidu ei juhtu lendudel midagi peale selle, et mõlemal lennul on sattunud mu kuuldekaugusse psüühikahäiretega väikelapsi. Which is not nice.
Korterisse jõudnuna avastan, et kõik on korras peale selle, et enne reisile minekut ostsin küll täna õhtuks varuks sööki, aga unustasin selle panna külmikusse. Tore, ei pea kotist välja võtmagi. Õues on 7 kraadi, toas on 15. Eks ma loll keerasin enne reisi radiaatorid täitsa kinni. On täitsa talvine tunne.
Päeva lõpuks jõuan selgusele, mis telefoni ma vajan, aga mitte selles, kust seda saab. Algavad otsingud.
2 comments:
Nägin ka mina samal päeval pr. Savisaart - seda siis juba Brüsselis, Euroopa Parlamendis. Oli tõesti mõtlik teine.
Teisalt kuidas siis väärikas saadik käituma pidanuks?
Muidugi meenub mulle lugu, mida ma tõenäoliselt olen siin kunagi maininud: väga usklik hõimlane otsustas oma 3-aastase lapselapse juhatada kiriku radadele, aga see pani teenistuse ajal plehku, jooksis altari ette ja kisas nii, nagu kopsud võtsid: „Ehehehee ja piraki!!”
Post a Comment