Kuidas käisime otsimas vanniservapealset dušiseina. Kolmes poes käisime, seitsmendast leidsime. Olin riietunud arvestusega, et istun bussile, kõnnin poes ja istun tagasi bussile, aga plaanid muutusid mitu korda ja vahepeal kõndisime päris pikalt bussilt poeni, mul oli keskmiselt külm.
Esimene pood, kuhu sattusime, oli mööblipood, mis oli umbes kohas, kus mäletasin olevat ehituspoe, aga täpselt ei mäletanud, kus see on. See oli umbprantsuskeelne, müüs kõrvuti pesumasinaid ja telekaid, väga naljakaid disainkujusid (üldse mitte naljana) ja väga laheda uksepildiga kappi, mida hulk aega silitasime, mõõtsime, mõtlesimine ja ma ka kõigutasin.
Teine pood oli see, kust kunagi ostsime paljude poltidega koos püsiva diivani. Seal selliseid ehitusmaterjale ei olnud. Mööbel oli tugevam, üks suur õhukese plaadiga ümmargune laud näiteks seisis kaadervärgi otsas, mistaolisi (kuju, suurus) kasutati tankitõketena (n-ö Tšehhi siil).
Kolmandas poes oli küll igasugu vigureid, näiteks eraldi klaasriiuleid (vannitoas on mitmest endisest riiulist jäänud seina augud alles), aga dušiseinu mitte.
Siis istusime eeslinnu pidi reisivale reisibussile tagasi (see seisab vahepeal raudteejaamas ainult mõne minuti, mitte enam 20, ja sedasi kestab sõit ühest otsast teise ainult 50 minutit, mitte tund). Vaatame sõiduplaanist, et ohoh, ootama peab 29 minutit, aga eelmine buss hilineb minuti ja tuleb kohe. Huvitav, et on lõpp-peatus, aga ometi on bussil juba sõitjaid. Teeme bussiaknast vaatlusi, näiteks et tornitaolisel hiina restoranil, kust tuli ennist teise suunda sõites peale muljet avaldavas kostümeeringus hiinlane, on katusel palju antenne, mis süvendas arvamust, et ta läks mitte poodi ega niisama lantima, vaid missioonile.
Käigu pealt (Googel!) otsustame mitte minna tee äärde jäänud neljandasse mööblipoodi, sest seal figureerib vannitoamööbli kirjelduses kahtlane sõna „disain” ning palju tuntud firmanimesid, millest mitme kohta ma ei teadnudki, et nad teevad ka mööblit.
Tuleme maha Kõrgmetsa linnapoolsemas servas, kust bensujaama ehitamisel leiti kunagi kaubajaama pommitamisest lõhkemata jäänud jubesuur pomm ning selle eemaldamisel ei maandunud siitpoolt isegi lennukid. E on täheldanud seal vannitoapoodi, aga ka see selgub aknakaudsel täheldusel olevat rohkem nagu vannitoadisaini pood.
Jalutame itaallaste juurde bussipeatusse (800 m), möödudes kõrtsist Kollane Nurk. Imestan, et sellel on ka ülemised korrused, bussist muidu kunagi üles ei näe.
Järgmine pood on raudtee ääres ehitusmaterjalide pood. Aga esiteks ei paista seal ühtki kundet (äripäeva päastlõuna ikkagi) ja teiseks figureerib akna kohal kiri, et nad müüvad peamiselt uksi, aga mu ettekujutuses dušisein päris nagu uks ei ole.
Siis – kui lõpeb kõnnitee (bussipeatusest 500 m) – tuleb seitsmes pood, mida E sõbranna olla kiitnud ja arvanud, et küllap mulle meeldiks. Lähme sinna sügavale sisse. See on selline Bauhausi moodi pood; jutustan seiklustest Bauhausi, endise Ehituse ABC kliendikaardiga aprillis (kuidas kaup, mida osta soovisin, oli tugevas allahindluses ainult kliendikaardi omanikele, mispeale tegin kliendikaardi, aga hetk hiljem pangakaart ei töötanud ja maksin sularahas, Eestis üsna haruldase rahatähe 50-eurosega, mispeale müüja vahtis mind nii, nagu oleks see valeraha, ja mina teda mõistmatuses, et kas ta tõesti arvab, et tahan poodi petta, kui kaks minutit varem olen poele dokumendi ja allkirjaga kinnitanud, kes ma olen).
Sanitaartehnika osakonnast leiame seina najale naaldumas kaks vannipealset dušiust, üks just samasugune nagu korteris, ainult katlakivi ja hallituseta, teine vähe moodsam ja kergem puhastada. Pikapeale leidub ka müüja, umbprantslane, ja saan kundeks ja saan ukse tellitud ning lubab homme helistada ja kokku leppida, millal kohale tuuakse. Müüja toksib klaviatuuril väga vaevaliselt (see on saksa klaviatuur, QWERTZ) ja vabandab, et tal kodus on teistsugune (küllap prantsuse, AWERTY, numbrid ülaregistris). Mõtlen, et mina, kes ma tipin pimesi (jälgin kirjutamisel ekraanile ilmuvat), vahetan sellises olukorras ära ainult tarkvaralise klaviatuuri, klahvidel olgu siis mis tahes. (Meil on tööl ühe eriprogrammi jaoks eriruum, kus on arvutite juures klaviatuuride kast, kust siis tuleb otsida enda keele oma ja kasutada seda, aga ekraanilt klaviatuuri keele vahetamine on palju lihtsam.) Laual on peale kataloogivirnade ja kontoritarvete ka karp visiitkaartidega, kust saab teada, et ta nimi ongi Jean-Pierre. (Perekonnanimi on ka nii tüüpiline, peaaegu nagu Valtoni kuulsas novellis, mis ilmus 1970, Lenini 100. sünniaastapäeva aastal, vennasvabariikide noorkirjanike sarjas üleliidulises kirjanduse nädalalehes Literaturnaja Gazeta, mille negatiivsel tegelasel olnud toimetaja arvates liiga venepärane nimi, mida siis autori teadmata üks eesti keele oskaja asendanud vägagi eestipärase nimega Venelane, mis tekitanud ENSV parteiladvikus paksu pahandust, aga teisalt oli lugu ju ilmunud Literaturnaja Gazetas, üleliidulises ajalehes, trükiarv 1,2 miljonit.)
Nagu ka Bauhaus, on see pood fassongiga, et sinna saab ainult autoga (ka seesama Bauhaus, kus toimus jant kliendikaardi taotlemisega, on kohas, et sinna saab jala ja jalgrattaga ainult mööda elava liiklusega maanteed, sest kergliiklusteest eraldab poodi sügav teekraav); värava kõrval on hoiatusmärk „Muud ohud” ja lisatahvlil tekst „Sagedad õnnetused”, mida ei ole imestada, sest kõnnitee selle väravani ei ulatu ning müüdavad laste mängumajad on igaüks isepidi viltu juba praegu.
Pärast kõrvale toidupoodi (kus üksvahe käisime sageli); täheldan, et maantee on täpselt linnusetorni poole ja sedapidi, et vaade on täpselt piki torni säilinud külge. Muidu poest tulles jäid puud ette.
Õhtul oli kavas minna Vanasse Taosse, aga ei läinud.
Allaminev, allolev, alttulev kääne
Külgeminev jne
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment