Mööblipood lubas laupäeval, et toob voodi täna ja helistab tund aega ette. Mis kell, ei tea. Kl 11.05 heliseb telefon ja kuulen, et koorem ootab maja ees. Otsebuss läheb sõiduplaani järgi 11.22, sõidab ~10 min. Ütlen, et jõuan ehk poole tunniga. Onklid mõtlevad ja ütlevad, et nad vaatavad ringi, äkki käivad vahepeal kuskil veel. Kiirustan peatusesse (olin tööl hoiatanud, et tundmatul kellaajal pean lahkuma umbes tunniks, ja ülemus oli lubanud), buss on kohal varem, maja ees 11.30. Suur mööblipoe veok on maja ees, juht naaldub vastu ust, loeb telefoni, furgooniukse lävel istub teine onkel, jalad rippu, ja peesitab sooja sügispäikse käes. Seletan, et mina olen mina, lasen sisse, onklid küsivad imestades, kas majas kaubalifti ei ole (ei ole). Teen korteriukse lahti, hoian koeri kinni, nad panevad väiksemad pulgad maha, lähevad uute järele. Selgub, et nad keerasid madratsi lifti (ma ei tea, kas sinna mahtus ka transamees, olek pidi olema väga tihe), aga voodipõhi ja külgkaikad ei mahu, need tassivad nad käsitsi. Mis parata.
Õhtul siis kokkupanek. Selgub, et momentvõti on läinud rikki, momendiosa enam ei tööta (pidanuksin pärast kasutamist kerima momendi pealt maha), töötab ainult käristi (ei pea kogu tiiru keerama, käänuta ainult pikka käepidet edasi-tagasi, mugav).
Taipan liiga hilja, et vana voodi lammutamisest ja uue ehitamisest saanuks teha laheda video. Fotosidki teen vähe.
Vana voodi tuli kaasa koos korteriga; vana madratsi ostsin sisse kolides ise, see oli algul kile sees ja võttis õige kuju alles avamisel. Viimane aasta on vana madrats põhjustanud palju seljavalu ja põiki üle selle läks kõvast vahtkummist matka-magamisalus.
27.9.17
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment