L, 3828. päev: fotoseminar, ooper

Mul puuduvad sellest päevast märkmed ja nüüd ligi pool aastat hiljem meenutan lühidalt. On järjekordne röövlindude pildistamise seminar mäetaguses linnupargis, algusega kl 10.00. Vahepeal on nädalaga tulnud sügis, udu ja rõskus, alles paar nädalat tagasi oli suur suvi.

Kuivõrd otse on ainult 28 km, aga rong läheb kaarega ja ligi kolm tundi, teen sellise erakordse lükke, et lähen päev varem ja ööbin linnakese parimas hotellis!! Nii et poole seitsme asemel saan õue astuda alles veerand kümme. Ükskord oli üritusel üks hollandlane, kes rääkis, kuidas ta hakkas Hollandist sõitma kell seitse; mina ka, mina ka, aga samast teiselt poolt mäge.

Rongide liigagara klappimise tõttu – ümberistumise teised rongid, mis muidu väljuvad liiga vara, hilinevad ja jõuan nendele ilusti – läheb reedel minek ja laupäeval tulek plaanitust ladusamalt ja reedel olen hotellis kohal väga vara. Linna peale ei lähe, poed on linnakeses lahti kümneni, halloweenipidude kisa kostab ka nurga taha Püksi tänavale, kuhu poole vaatab toa aken (teise inimese tuppa muidugi). Muidugi see uks, kust üritan algul siseneda, ei ole õige, ja muidugi õigest uksest sisenedes ei leia ma töötajaid eest; on üks ettekandja, kes ei tea mu broneeringust midagi (aga hommikul on vastuvõtus omanik, kes on broneeringu vahepeal üles leidnud). Hotell on kokku ehitatud mitmest majast, oletatavasti on mõni kapitaalsein keskaegne, toani viib umbes selline käik (ma nüüd pool aastat hiljem trepiastmete täpset arvu enam ei mäleta): algul fuajeest keerdtrepp vasakul paremale üles pool tiiru (14 astet), siis jõnks vasakule, aste alla, siis kitsas koridor, ümber nurga vasakule, veidi laiem koridor, siis T-kujuline esik, paremale, kohe vasakule, 8 astet alla, 15 astet teisest keerdtrepist üles. Kõik mööda kolisevat puitpõrandat ja -treppi.

Tuba on pööningukamber, puhkan, vaatan telekat, käin söömas. Hotelli restorani ports on nagu Loriot’s, sieht sehr übersichtlich aus, võtan ka magustoidu, arve on rohkem kui kahel inimesel Kella kõrtsis.

Telekas on mingi lahe „South Parki” osa (ei mäleta enam, mis), üks algupärane saksa sketšisaade (kus näiteks naisterahvas lebab haiglavoodis ja ütleb tõsisel häälel ja näol murelikule meesterahvale, et tal on nüüd haiglas olnud aega elu üle ja nende suhte üle jne järele mõelda … aga ta ei mõelnud, vaid tegi ristsõnu). On ka kanal ARTE Concert, kus, nagu ikka, on väärtmuusika kontsert. Satun sellele keerama üsna alguses ja niiviisi vaatan poolteist tundi …kontserti „Rammstein in Paris”!!

Linnupargis täheldan, et tuttaval naisfotograafil on täpselt sama lainurk kui mul (Toki 11–16 mm f/2,8); üritan püüda kaadrisse sellega maanduvat „ristipoega” Jimmit; vahepeal leban isegi pinkide vahel maas, selili, aga palju midagi ei õnnestu. Pargi omanik räägib, kuidas üksaasta vajus linnulennutuslava piltnike raskuse all kokku; keegi ei muretse, saksa fatalism vast. Nimetab raisakotkast „lendavaks telliskiviks” – kui kotkas üldiselt jälgib, kuhu maandub (sest saakloom läheks muidu liiga katki), on raisakotka saakloom juba surnud ja sellel ei ole sooja ega külma, kuidas raisakotkas maandub, mistõttu raisakotkas eriti ei vali, kuhu täpselt maandub ja piltnikud vaadaku ette. Jimmist väljub maandumisel kerge pahvak laibalõhna ja tolmu; talle üldiselt selline tähelepanu suurt ei meeldi, vahib kahtlustaval pilgul.

Muidu on etteasted samalaadsed kui muidu; teen varsti valmis mõne pildi, mida saata korraldajatele, aga ülejäänud pildid jäävad tegemata piltide järjekorda (enne vaja saada valmis kadunud fotode taastamine, siis alles vaatame edasi). Mistõttu lähevad meelest, kes linnud lendasid. Tuleb järgmine kord teipida fotoka külge paber ja märkida kohe, mis kellast kes. Järgmine kord võtan kaasa ka suure 120 –400 mm telesuumi asemel uuesti väikse 150 mm tele – seljavalu vähem, efekti rohkem.

* * *

Aga õhtul kodus tolmused pildistamisrõivad ült ja kontserdirõivad selga – kontserdisaalis kantakse kontsertesituses ette Janáčeki ooper kavalast rebasest. Stoori jääb mõneti arusaamatuks (see on vist tšehhi keeles, mitu esinejat etendab mitut osa), aga mitu esinejat on meeldejäävalt head. Konnade koori esindab kohalik poistekoor, kus on ka duett, mille esitajad maha istudes selge kergendusega ohkavad. Mõelge ise, oled algklasside poisike, laulad koos teise samasugusega, laval on orkester ja hulk lauljaid, ees haigutab sügav saal, millest särab vastu kolm tuhat silma.