Hommikul, just kui hakkan habet ajama ja avan vannitoas peeglikapi, kukub selle uks eest. Instinktiivne reaktsioon on suruda seda küünarnukiga tagasi seina poole, sest peast käib läbi mõte, et kui see kukuks valamusse, oleksid tükid taga, aga valamu all on minu jalad. (Õnneks seda mõtet ei käi, mis saaks, kui kukuks valamust üldse mööda… jube.) Uks tabab suure paugu saatel kraani, peatub seal minu küünarnuki toel, ja kraanist kerkib lõbus purskkaev. Teibin purskkaevu kinni, ajan habeme vannikraanist vett võttes ja lähen tööle.
Päeval unustan jälle keeletunni ära (sest „täna on ju teisipäev”).
Saan läbi lustaka pildiraamatu Der siebente Bruder: oder Das Herz im Marmeladenglas (see on saksa tõlge, originaali norra keelt ma ei oska).
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment