T, 2760. päev: kuidas peol pilte tegin

Täna vaatame eilse filmi lõpuni. Selgub, et peategelase muu elulugu peale lennukite ehitamise on kirjanduslik fantaasia: päriselt ei surnud ta naine tuberkuloosi, neil oli mitu last ja peategelane ei suitsetanud.

* * *

Aga õhtul tuleb pidu. Mul on kaasas vana vaenlase välguti kasutusjuhend. Teen targaste, et algul proovin kuivalt: Toki 11–16 mm, mida plaanisin kasutada, ei räägi välgutiga (nt ei ütle fookuskaugust ja välk ei näita, kui kaugele ta ulatub), tuleb kasutada kaasas olnud varuobjektiivi (EF-s 17–55 mm). Mõlemad sama valgusjõuga (f/2,8), aga esimese pilt on teravam ja teisel on stabilisaator.

Peol toimub kõik nagu alati. Üle 2 kg kaaluva krempli hoidmiseks on vaja kaht kätt, eks ole. Klaasi hoidmiseks on vaja üht, eks ole. Kokku tähendab see, et pildistades ei jõua kuidagi muu rahva tempole järele, kui just mauhh! ja mauhh! kiiresti hinge alla ei kummuta, aga sellest johtuv äkiline etanoolikontsentratsiooni tõus veres käkiks koordinatsiooni: kuigi tõenäoliselt fotokat maha ei pillaks (sest selle rihm on mitu korda ümber käe nagu tavaliselt), võiks anda toruga kellelegi mööda pead või astuda kellelegi jala peale või ajada kellelgi klaas maha või üleüldse komistada ja maha räntsatada, saavutades peo naela maine nagu koolivend, kelle nime ma praegu ei ütle, aga kelle vend oli miilits ning kes komistas saja päeva ballil kohustuslikku polkat tantsides ja maandus täies pikkuses ümberlükatud klassiõe peale täies pikkuses.

Optimaalne pildistamisaeg algab umbes pool tundi pärast peo algust – siis on kõik kohal ja mitte enam täitsa kained ja hakatakse pidama kõnesid; peale selle on selgunud ka optimaalsed pildistusparameetrid ja enne seda pildistatud ei tea, et nende pildid visatakse tegelikult minema. Optimaalne aeg lõpeb umbes poolteist tundi pärast peo algust – hiljem on kõik liiga purjus ja ei taha pärast end fotodel näha; poolteist tundi peo algusest kõik juba söövad ja uskuge mind, söövas inimeses ei ole midagi kaunist, isegi kui see esmapilgil võib nii tunduda.

Ruum oli suhteliselt kitsas, rahvast suhteliselt palju, kisa suhteliselt kõrvulukustav – mida oligi oodata, sest kui üks inimene tekitab kõneldes 60 dB, tekitaks kümme 70 dB ja sada 80 dB, aga kui lärm on korra tekkinud, on vaja sellest üle karjuda ja sedasi on tegelik väärtus suurem kui 70 ja 80: eile keeletunnis suht vaiksel hetkel oli 78 dB ja peol kah mitte veel suurima kisa hetkel 87 dB, nii et tegelikult pidanuks kandma kõrvaklappe.

Kõnede ajal toimus piinlik episood, kuidas direktor õnnitles uusi dinosaurusi (aasta jooksul täitunud 10 aastat firmas) ja kutsus, nagu kombeks, inimesi saali ette eesnimesid pidi ja üks kolleeg, kuuldes, et teda kutsutakse, kõndis üllatununa täitsa direktorini välja, enne kui jõudis kohale ka õige kutsutu, eesnime häälduse poolest nimekaim. Piinlik-piinlik, ehhee.

Kuivõrd kohal oli ka firma veebimeister-fotograaf firma fotokaga, oli minu nišš teha pilte loomulikus valguses, sest firma objektiiv on pimedam kui minu jäme f/2,8 ja firma välk väiksem kui mul ja ta pildistas põrkevalgusega. Aga – jahhaa, seda ta veel ei tea – laest põrkav välgutivalgus võib tõsta esile näokortse ja seda kellelgi vaja ei ole, ega. Meelelahutustööstuse imenipp inimeste noorendamisel on näo ülevalgustus 1/3 EV ja eestvalgusega, et te teaksite.

Nagu öeldud, oli rahvast palju ja ruumi vähe ning üldiselt seisti keset saali, moodustades tihedamaid või hõredamaid klumpe, mille vahel saalisid ettekandjad kandikutega, kelle kiiluvees oli kerge liikuda ühest kohast teise ilma trügimata. Üldiselt on keerukas meeles pidada, kes on juba pildistatud, kes veel mitte ja kes on kunagi maininud, et ta pildile ei taha. Seda kõike paljude inimese terava pilgu all, kellest mõni tahab pilti ja mõni ei taha ning mõni lihtsalt kommenteerib, et oh kui suur.