L, 2771. päev: presentation of reckless flying, imeline kontsert

m.o.t.t.: umbes kolmapäeval ületas Rakvere pindudest jõulukuusk ka Euroopa ühest teisest servast pärit töökaaslase kodumaise uudiskünnise ja seda talle vastu kommeneerides mainisin seda ebamäärast teadet, kuidas 1441 olla Tallinna Raekoja platsil põletatud lihavõtete aegu jõulukuusk*, millel on potentsiaal kujuneda järjekordseks „Eesti leiutiseks” nagu pehmed helkurid (mille leiutanuvat üks Rapla koolitüdruk 1990. aastatel, kuigi need olid Läänes rõivastel olemas juba 1970. aastatel), kurvituled (mille leiutanuvat üks Tallinna lennuvälja mehaanik 1974, kuigi Tatra autodel olid need juba enne sõda) ja deltatiib (mille arvutanuvat Tu-144 jaoks 1960. aastatel mustamäelane Leida, kuigi deltatiivaga lendas Alexander Lippisch juba 1931 ja pealegi oli Tu-144 deltatiivaga Concorde’i kloon, mille aerodünaamika arvutaja eesnimi oli hoopis Johanna). Kurvituled ja mustamäelane Leida on kõmusaate „Pealtnägija” „avastused”, mille suhtumist ajaloolisse tõesse ma siinkohal rohkem ei kommenteeri. Sedasi oletasin, et küllap võtab „Pealtnägija” nüüd enne jõulu üles selle 1441. a jõulukuuse teate kui esimese jõulukuuse maailmas, aga ennäe, ei olnudki teps mitte PN, vaid mingi veel kaugema Euroopa nurga ajaleht, nagu teatas FB.

* Uurisin asja hiljem täpselt järele: link.

Siinsest elektroonikakaubamajast pardel. Pardlite riiulivahe on väga kitsas ja selle ummistab juba neli ostjat; jalutan nende lahkumist oodates ringi ja näen, et n-ö „kassi mänguasjad” vahepeal ei suuruse ega hinna poolest väiksemaks läinud ei ole. Ülakorrusel on pühadeeelset kisa ja kära rohkesti, inimesi paksult ning kõige tipuks näitavad poemüüjad, kuidas kaugjuhitava helikopteriga lennata ei tohi.

Toidupoes, nimekiri kaasas, sprotid on pugenud peitu.

Pärastlõunal aga kontsert.

Puhvetis on võileiva asemel saiataoline jõulumehike, üllatavalt söödav.

Kontserdil näeme, kuidas väike poisike suudab suurema vaevata täis laulda 1500-kohase saali.

Vahepeal ei ole orkestrantidel midagi teha ja nad vahivad saalis inimesi. E-l tekib silmside trummariga, mul viiuldajaga.

II pooles on kaasalaulmine, aga noh kuigi võimalus on ahvatlev, et saab pärast öelda, et olen laulnud X kontserdisaalis koos maailmakuulsa Y kooriga Colin Daviesi kunagise assistendi käe all*, ja ma mäletan ühest unisoonis lauldavast jõululaulust meeshääle käiku, mida nüüd mängivad orkestris tšellod, hindan omi praegusi oskusi kainelt ja olen pigem vait.

* Tudengiajal laulsin kooris, mis esines mingi suurteosega väga tähtsal laval, kus ei olnud esinenud ükski samas õppinud tuttav muusikatudeng. Ükskord läksin ühest proovist otse teise (jalgrattaga) ja nad küsisid: „A, mis sul on seal seljakotis?” Mina: „Frakk.” Nemad: „??” Mina: „Lähen laulma... Z-sse... lavale.” (Praegast ma ei mäleta, kas see lugu juhtus enne üht suurteost, mis kanti ette tähtsas kontserdimajas koos kõneleja ja orkestriga, või enne teist, mis kanti ette ooperiteatri laval, kus muusikatudengid ka ei olnud esinenud ja millega mu puhul on seni imelik olukord, et olen hoonet näinud ainult lavalt, aga saalist mitte.)

II poolt konfereerib n-ö kohalik Heino Kaljuste, alustades väga heinokaljustelikust neljahäälse ja -keelse jõulukaanoni õpetamisest kogu saalile. Välimuse poolest on ta midagi Austraalia meelelahutaja Rolf Harrise (kes praegu istub vangis) ja Johnny „Black! Black!” Nice Painteri vahepealset (ainult must müts on puudu).

Saali suurust järele uurides saan teada, et kontserdisaali avamispidustused kestsid nädala ja sealt käis läbi 15 000 inimest, järelikult loksutati kõik toolid, uksed ja ka kanalisatsioon kenasti paika. Viimase tähelduse teen selle ajel, et kemmergutega seal laiutatud ei ole, naesterahvastele on evakueerimisplaani järgi ainult 13+3 kohta, meesterahvastele 6+6+12 (garderoobialune naiste kemmerg on suurem ja meeste kemmerg on kahes jaos, kemmerg kammersaali ukse vastas on meeste poolel suurem kui naiste poolel), vene ajal kehtis GOST-standard, mis nõudis üht kohta iga 50 külastaja jaoks. Sedasi leian nooli järgides garderoobist kaks korrust altpoolt kolmanda saali ukse kõrvalt veel kolmandagi kemmergu, kus mingit saba ei ole.

Pärast linna sööma – oleme leidnud Paraadi platsi nurgast McDonaldsi vastast toreda koha, millest TripAdvisor kiidab kõike peale teeninduse kiiruse.

Raekoja platsis on liuväli, jää on hooldamata ja lumine, ilmselt sihilikult ja pehmendamiseks, sest kohe liuvälja servas on kolm hõõg- ja hõõgumatute jookide putkat. Neile, kes on oskustes ebakindlad, on toeks antud punased plastmassist hülged. Kui seda imet imetlen, möödub selja tagant lause „Tõ hotšeš katatsa?”, aga vastust ei kosta, põnn tiritakse kohe uisulaenutuse poole.

E ükspäev käis sealt mööda ja pärast õhtul rääkis, et ärme sinna uisutama mine, muidu satume äkki rahvuskoondisse.