30.12.14

Tartu toomkiriku võlvid


Alljärgnev pajatus on lühike eestikeelne kokkuvõte, põhilugu on inglise keeli ja siinse blogi lehekülgede seas (link). Miks eesti lugu on lühem: tausta on vähem, sest eesti inime teab, mis või kes on Tartu.
 
Taust
Toomkirikus töötab piiskop. Keskajal oli Eestis kolm piiskoppi: Tallinna (kelle ilmalik võim oli väike), Saare-Lääne (kes valitsesid sealt, kus kellelegi neist parasjagu meeldis: Haapsalust, Kuressaarest, Lihulast, võib-olla isegi Saare-Lääne neljandast keskusest Pärnust) ja Tartu (kellel oli korraga mõlemad: piiskopiriik ja selle pealinn).
 
Kolm piiskoppi tähendab ka kolme toomkirikut.
 
Tallinna toomkirik on tagasihoidlik (väiksem kui all-linna kihelkonnakirikud Niguliste ja Oleviste – kes ei tea või ei mäleta: Toompea ja all-linn olid juriidiselt eri kohad, linn oli all-linn ja Toompea oli juriidiliselt hoopis maa). Oli ehituse algusjärgus dominiiklaste kloostri kirik (aga 1230 kolisid need all-linna ja plats jäi vabaks). Keskajal ei olnud Tallinna toomkirikul läänetorni. Kolm löövi lai, neli võlvikut pikk, kitsas ühelöövine koor.
 
Kuigi Saare-Lääne piiskopkonnal ei olnud otseselt pealinna, on seal ometi toomkirik – Haapsalu piiskopilinnuse kirik, mis on seniajani nimetuse poolest toomkirik. Üks lööv ja koos kooriga kolm võlvikut nagu Saare- ja Läänemaal ikka. Mis kirik toimis toomkirikuna siis, kui piiskopid elasid Lihulas ja Kuressaares (ning võib-olla Pärnus)? – Vana-Pärnus olla 13. saj I p alustatud tüüpilise ühelöövilise kiriku ehitamist, aga mis jäi linna hävimisel pooleli; Uus-Pärnu oli ordumaadel ja seal midagi väga esinduslikku ei olnud (oli 1954 õhitud Pärnu Niguliste, aga see oli linnakirik). Lihulas oli parimal juhul linnusekabel või alevis mõni kabel (või siis Lihula nunnakloostris). Kuressaare linnuses on küll võrdlemisi uhke kabel, aga see on väike; Kuressaare keskaegne kirik oli üsna linnuse lähedal, aga selle kavatis ei ole teada.
 
Seevastu Tartu toomkirik on eelmistega võrreldes hiiglaslik, eriti arvestades, et Tartus oli keskajal ainult 5000 elanikku. Selles on kõik teistmoodi kui mujal Eestis: sisepikkus 85 m! (Tallinna pikim kirik: dominiiklaste Katariina kirik, 67 m). Koos kabelilöövidega viis löövi! Pikihoones 8 võlvikut ja kooris veel 3 + kooriümbriskäik! Kolmelöövine katedraalikoor! (Mitmelööviseid koore oli Eestis ainult kolm: Tartu toomkirik, Tallinna Niguliste, Oleviste.) Kooriosasse (koos pööninguga) mahtunuks kogu tolleaegne Tallinna toomkirik (koos katusega)! Ainus Vana-Liivimaa kahe massiivse läänetorniga kirik! (Järgmised kaksiktornid kerkisid Eestis alles 19. sajandil.) Pindala järgi sama suur (aga mitte suurem, nagu on vahel väidetud) kui Riia toomkirik! Eesti säilinud* keskaegsete linnakirikute pindala välismüüri välisäärt pidi, keskaegsete kabelitega, kuid ilma käärkambrita:
  • Tartu toomkirik: 2700 m²
  • Riia toomkirik (ristikäigu ja toomkapiitli ruumideta): 2700 m²
  • Oleviste: 2100 m²
  • Tallinna Niguliste: 2000 m²
  • Pirita kloostri kirik: 1500 m²
  • Dominiiklaste kloostri kirik (Katariina): 1400 m²
  • Tallinna toomkirik: 1300 m²
  • Tartu Jaani: 1100 m² (Tartu Maarja oli pisut suurem)
  • Rootsi-Mihkli: 1000 m²
  • Pühavaimu: 700 m²
  • Haapsalu toomkirik: 700 m²
  • Tallinna tsistertslaste kloostri kirik: 600 m²
* Mõõdetud Google Mapsiga, mistõttu Pärnu, Narva, Tartu ja Viljandi kadunud keskaegsed kirikud jäid kõrvale.
 
Samuti oli Tartu toomkirikus Eesti kirikutest (ilmselt praeguseni) enim piilareid – tervelt 23 (kaks pikka 11 piilariga rida + 1 piilar koorilõpmiku keskel). Tallinnas oli enim piilareid Pirital ja dominiiklaste Katariina kirikus (14); Nigulistes ja Olevistes on kummaski koos koori ja kabelitega 12 piilarit (kui arvestada piilariteks ka Oleviste kohmakad moodustised pikihoone ja koori vahel), Tallinna toomkirikus on piilareid ainult 6.
 
 
Wilhelm Neumanni rekonstruktsioon, XIX saj, Lübecki Maarja kiriku ainetel, raamatus „Eesti kunsti ajalugu I: Keskaeg” (A. Waga, 1926 – kunstiteadlane A. Waga (1895–1980) oli kunstiteadlase V. Vaga (1899–1999) vend). Wilhelm Neumann (1849–1919) oli arhitekt ja elava mõttelennuga usin kunstiajaloolane ning ta rajas Riia kunstimuuseumi.
 
„Täispuhutava vanalinna” stiilis pabermakett (1:500, 1989), väga nappide allikate põhjal (peamiselt KRPI 1988. a seinakalendris põhiplaan ja külgvaade ning mõni enda foto). Tornide kadunud osast olin näinud mitu aastat varem mõneks minutiks Neumanni rekonstruktsiooni ja hoolikas vaatleja võib märgata ka teatud sarnasust Rapla kirikuga (1901).
Varemete raamatukogueelse seisundi (1804) kipsmakett. Usutavasti üks Eesti vanimaid üksikhoone makette. Kooriviil on pisut liiga kõrge ja torniavad teistsugused kui looduses, aga muidu väga hea.
Krause plaan (1804). Koori tugipiilarite paigutus ei ole täpne, aga kooriviilu kõrgus on tõepärasem kui kipsmaketil. Külgvaatel paistab suur pragu läänepoolseima võlviku kõrgseinas, mida 1959. a seisundiaruanne peab keskaegseks. Külgvaatelt on näha ka tolleaegse muldkindlustise profiil (mille jäljed olid torniseintel praeguse restaureerimiseni).
Pikilõige (1959)
Lõige läbi läänepoolseima võlviku (1959)

Põhiplaan (1959)

Varemed põhjalöövist 1996, enne praegusi korrastustöid. Näha on piilarid S-2, S-1, N-3, N-2 ja N-1. Piilarid on kaheksanurksed, igas nurgas on turp, mis jätkub ülespoole kesk- ja külglöövi vööndkaarteks ja võlviroieteks ning kõrgseina alusteks arkaadkaarteks.


Kesklööv (1996). Lääneseinal (torninurkadel) on näha kaare jäänused; see kaar pidi olema sama kujuga kui vööndkaar võlvikute vahel.

Võidukaare S-nurk (2004)

Kesklööv, vaade läände (2004). Pärast raamatukogu ehitamist jäi vaba kesklöövi alles 8 võlvikust ainult 6, seega foto on seega tehtud umbes 6. võlvikust ehk piilari N-6 juurest.

Piilar N-1 (2004). Siin on näha mitu allpool arutletud asja: piilariservade turbad, piilarite eendumine kõrgseinast, [pseudo]trifoorium (millel on 2. võlviku põhjaseinas erandina ainult 3 nišši), võlvikannad vööndkaare- ja roidejäänustega, roiete ja vööndkaarte raadius ning võlvijäljed kõrgseinal. 1. võlvikut läbistav suur pragu on ka põhjapoolsel kõrgseinal.

Järgmine foto on kaugelt mujalt. Sellel on n-ö keerdus kandadega võlv, mis oli Lääne-Euroopa kõrggootika katedraaliarhitektuuris tavaline, aga mida nagu muudki katedraaliarhitektuuri jõudis kaugetele ääremaadele väga vähe.
 


N-ö keerdus kandadega võlvi näide (Pariis, Sainte-Chapelle, 13. saj lõpp). Võlvikand läheb keerdu sellepärast, et kaar akna kohal algab diagonaalroidest ja vööndkaarest kõrgemalt ning akna poole oleva võlvisiilu aknapoolne serv on alguses vertikaalne, aga teine serv läheb mööda diagonaalroiet sissepoole. Aknapealse kaare alates võlvisiilu keerd ümber püsttelje kaob ja võlv kaardub ümber rõhttelje.
 
Küsimused
  • Mis kujuga ja kui kõrged olid kesklöövi võlvid?
  • Kas triangulatsiooniga saab võlvide järgi leida algupärase põranda kõrguse?
  • Kui pikk oli kasutatud jalg?
  •  
Teada
  • Kesklöövi piilarid on kaheksakandilised, nurkades on turbad, millest saavad ülespoole ulatudes võlviroided, vööndkaared ja arkaadkaare roided.
  • Kesklöövi võlvikud on ristkülikukujulised, pikkusest ligikaudu kaks korda laiemad. Külglöövi võlvikud on ruutjad.
  • Alles on kesklöövi võlvikannad (umbes meetri kõrguselt), vööndkaare alaosa jäänused kesklöövi lääneseinal ja võlvide jäljed kõrgseintel.
  • Kesklöövi säilinud võlvikandadel on diagonaalroiete ja vööndkaarte raadius umbes sama.
 
Mõistatused
  • Piilariturbad on 45° vahega. 45° on ka nurk ruutja võlviku diagonaalroide ja seina vahel, aga ristkülikukujulise võlviku diagonaalroide nurk on suurem. 45° nurk vihjaks, nagu ulatuks diagonaalroie läbi kahe võlviku ja tekitaks keeruka võrkvõlvi, millega samas jälle ei oleks vaja vööndkaart.
  • Sama raadiuse ja kuju, aga eri sildega kaared on eri kõrgusega. Diagonaalroiete ja vööndkaare sama raadiuse ja diagonaalroiete 45° nurga (st võrkvõlvi) korral peaks vööndkaar minema roiete alt.

Lahendus

1. Joonis
 
Novembris leidsin küllalt juhuslikult 1980. aastatel koostatud arhitektuurimälestiste passid, mis on digiteerituna väljas kultuurimälestiste registris (nendes on mõnel leheküljel kompaktselt kirjas mälestise põhiandmed: ajalugu, uurimisandmed, seisund, tehtud tööd). Samast edasi otsides leidsin, et seal on ka sõjajärgsed restaureerimisprojektid.
 
Tartu toomkirikust on kolm restaureerimisprojekti, neist põhjalikem on varemete korrastamise projekt aastast 1959. Selles on kõige üksikasjalikum ristlõige, mida olen Tartu toomkirikust kunagi näinud (vt ülal). Kesklöövi lääneseinal olnud vööndkaare kuju perspektiivimoonutused lubavad arvata, et see on koostatud fotode järgi.

Nimetatud vööndkaar pidi olema sama kuju ja kõrgusega kui võlvikuvahelised vööndkaared (sest kõrgseinte võlvijäänused on kõik samasugused, st võlvikud olid sama kõrged). Konstrueerisin sirkli abil vööndkaare kõrguse – jooniselt on näha, et sama on üritatud teha ka varem. Kuju poolest selgus vööndkaar olevat n-ö 3/4 gooti kaar (kaare raadius on sildest 3/4), mis oli Eesti 15. sajandi arhitektuuris tavaline. Alles pärast selle kõrguse leidmist meenus 1804. a seisundi kipsmaketi fotosid vaadates, et pikihoone ja koori vaheline võidukaar on alles, ja selle kõrgus kipsmaketi ja Krause plaani järgi tuletades klapib 20 cm täpsusega ristkõikel konstrueeritud kõrgusega. 

Vööndkaare tipu kõrgus ei ütle midagi aga võlvide kogukõrguse, st päiskivi ja diagonaalroiete lõikumiskoha kõrguse kohta. Saksa võlvide päiskivi oli vööndkaarte tipust veidi kõrgemal (inglise ja sageli ka prantsuse võlvidel oli sama kõrgel, st löövi võlvide seitlijoon oli sirge), aga võlvide kõrgust ei saanud hinnata ainult jooniselt.
 
Ristlõike ja plaani tegelikud mõõtkavad pisut erinevad (ristlõike järgi on kesklöövi laius kõrgseinte vahel 10,54 m, plaani järgi 10,22 m) ja eeldusel, et ehitis dimensioneeriti nii, et kasutama peaks täisarv jalgu ja proportsioonid oleksid lihtsad, on ristlõike järgi kesklöövi, külglöövide ja kabelilöövide laiuste suhe 32 : 16 : 9 (jalga) ja jala keskmine pikkus 0,328 m (kesklööv 10,54 m, N-külglööv 5,17 m, S-külglööv 5,24 m, N-kabelilööv 2,99 m), mis viitab Tallinnas nt dominiiklaste kloostris kasutatud kreeka jalale (0,33 m). Seevastu plaani järgi on jala keskmine pikkus hoopis 0,316 m, mis viitab Tallinnas 14. saj sageli kasutatud reini jalale: kesklöövi laius 10,22 m, kesklöövi 2. võlviku pikkus 5,65 m (18’), pikihoone sisepikkus (8 võlvikut, 144’) 45,36 m, N-külglöövi laius 5,16 m, S-külglöövi laius 5,00 m, N-kabelilöövi laius 2,58 m (8’), S-kabelilöövi laius 2,42 m. Plaani järgi on kesklöövi võlviku külgede suhe (mõõtes laiust kõrgseintest, mitte võlvikandadest, mis on eenduva piilari tõttu pisut seespool) mitte esialgu silma järgi arvatud 2 : 1, vaid 32 : 18 ehk vägagi moodne 16 : 9.

Põhiplaan (1959) ja mõõtmistulemused, vööndkaare ja diagonaalroide kuju, piilariturpade asendi detailjoonis

2. Triangulatsioon

Pikihoonepoolsetel torniseintel on nišše, millest on näha ainult ülaosa, mille järgi oli algne põrand praegusest maapinnast madalamal. Pirita kloostris oli kuni varingukihi eemaldamiseni 1970. aastate lõpus algse põranda kohal materjali (rususid, pinnast) poolteist meetrit. 1959. a korrastusprojektis soovitatakse maapinda varemetes langetada, kuid näib, et langetatud on ainult maapinda kiriku ümbruses, kuid mitte varemete sees. Viimaste konserveerimistööde raames 2000. aastate algul tehtud kaevetööd pikihoone läänepoolseimas võlvikus ulatusid läbi varingukihi algse põranda alla (ehituseelse pinnaseni) ja sügavused olid sellised: ehituseelne maapind lõunalöövi ees 65,00 m üle merepinna, algne lõunalöövi põrand 65,4 m, toomkiriku valmimise järel täidetud maapind lõunalöövi ees 65,3 m, maapind lõunalöövis tänapäeval 66,50 m, maapind lõunalöövi ees 66,0 m, algse lõunaseina alusmüüri rajamissügavus alla 64,00 m. (Allikas: „Arheoloogilised välitööd Eestis” 2001, lk 110–120, profiil lk 113.) Selle järgi oli 2001 lõunalöövi läänepoolseimas võlvikus maapind 1,1 m üle algse keskaegse.

Magistritöös (link), mis kirjeldab kaht 2000. aastatel pikihoone läänepoolseimast võlvikust leitud matust, öeldakse (lk 20) ühe matuse (kaasasündinud süüfilisega laps) sügavuseks 60 cm tänapäevasest maapinnast (kesklöövis), rusukihi sees, umbes aastast 1700 (lk 22), ja teise matuse (maharaiutud peaga üle 50 a mees) sügavuseks 185 cm tänapäevasest maapinnast ja u 80 cm keskaegsest põrandapinnast (lõunalöövis), võib-olla umbes aastast 1400 (lk 67). Selle järgi on vähemalt lõunalöövis rususid ja pinnast u 105 cm.

Kõrgused (1959. a maapinna suhtes) ja triangulatsioonikatsed


Triangulatsioon säravaid tulemusi ei andnud. Mõni võlvikand ja päiskivi on ristlõikes samal joonel, kuid algse välisseinani (seespool kabelilöövi) praeguse maapinna all ulatub ainult kaks joont, mis annavad algse põranda jaoks kaks sügavust:
  • Vööndkaare suurim vaba kõrgus (kaare alajoone tipp) ja arkaadkaare tipp kõrgseina sisepinnal (ülal joonisel roheline joon) lõikub oletatava algse välisseina välispinnaga (roheline püstjoon paremal) umbes 0,9 m 1959. a maapinna kõrgusest allpool. Selle joone nurk rõhtsihi suhtes on umbes 62°, mis ei ole ei võrdkülgse kolmnurga 60° ega keskaja Eesti arhitektuuris populaarse võrdhaarse kolmnurga (kõrgus = laius) 63,4° (h = a kolmnurga haarade nurk püstsihist on atan 0,5 = 26,6°, rõhtsihist 90° – 26,6° = 63,4°).
  • Umbes samale sügavusele jõuab ka arvestusega, et kesklöövi võlvikandade kõrgus põrandast oli kaks korda suurem kui võlvi kõrgus võlvikandadest päiskivini (joonisel kesklöövis punktiirjoon).
  • Kui eeldada, et triangulatsioon põhines h = a võrdhaarsel kolmnurgal, ja langetada see joon võlvi päiskivide kõrgusest (vööndkaare tipp + 1’) välisseinani (ülal sinine joon), lõikub see välisseinaga sügavusel umbes 1,6 m. Pirita kloostri kiriku analoogiat arvestades on see reaalsem sügavus kui eelmainitud 0,9 m.
  • Eeldusel, et algne põrandapind oli 0,9 m madalamal kui 1959. a maapind ja et triangulatsioon põhines h = a võrdhaarsel kolmnurgal, jõuab kabeliseina välisseina välispinna ja algse põrandapinna lõikekohast lähtuv 63,4° kaldega joon keskteljele kõrgusel 30,12 m 1959. a maapinna suhtes, mis annaks pikihoone katuseharja kõrguseks algsest põrandapinnast 31 m ehk umbes 95’ (mis on lähedal tosinates arvestades ümmargusele arvule 96’). See annaks Krause 1802. a plaanil oleva kõrgseinte kõrguse korral vähimaks katusekaldeks 52° (ülal joonisel peen punktiir), mis on kivikatuse jaoks veel realistlik. (Mu kadund isa väitel oli vähim kalle, kust kivikatuselt veel lumi maha jooksis, 54° – järsem katus oli kallim ja raskem, lamedama katuse kokkuhoiust kasu ei olnud, sest sinna jäi lumi peale. Katuse väga madal kalle viitab muule katusekattele, nt laudadele või [vask-, plii-]plekile.)
  • (Muide, siin-seal on olnud näha oletust, et tornid pidid algselt, koos tornikiivritega olema 66 m kõrged. Kust see on teada? — Pakun, et muidugi triangulatsioonist! Läänefront on 33 m lai, lao aga kaks h = a võrdhaarset kolmnurka ülestikku ja saabki 66 m!)


3. Makett
 
Põhiplaanina kasutasin 1959. a seisundi põhiplaani, mis on täpsem kui Krause 1802. a plaan (vt koori tugipiilarite paigutus ja asend, eriti kuidas läänepoolseimad N- ja S-tugipiilarid ei ole kohakuti).

Arvutasin joonskaala järgi mõõtkava, pärast korrigeerisin seda ristlõike järgi.

Maketi mõõtkava on 1:100, piilari eenduvus seinast on mõõdetud 1:50 detailjooniselt (mis lähtub ristlõikelt mõõdetud kõrgseina paksusest, mälupildist, kui jäme on piilariturp (diagonaalroided ja vööndkaared on sama jämedad), ja fotodest, kui palju eenduvad äärmised turbad kõrgseinast). Turpade, st ka vööndkaarte ja diagonaalroiete jämedus on u 15…20 cm, maketil imiteerib seda 1 mm traat.

Võlvirekonstruktsiooni kõrgus ja maketi võlvide asukoht. Õrn punktiirjoon kõrgseina kohal on kõrgseina kõrgus Krause 1804. a plaanil; sama kõrge on ka tollal kesklöövi kahte idapoolseimasse võlvikusse ehitatud raamatukogu välismüür. Inimfiguur on 1,60 m pikk ja seisab 1959. a maapinnal (algne põrand oli veidi madalamal).

Makett kujutab kesklöövi kaheksast võlvikust kaht (nt läänest 3. ja 4. võlvikut – sest 1. võlvik on laiem ja sellega külgnevad tornid, 2. võlviku põhjaseinal on ainult 3 pseudotrifooriumi nišši, 5. võlvikus on allpool piilarite vahel lisakaar – kui jätkaksin maketti põrandani, see paistaks) ja 8. võlviku ääres on võidukaar).



Enne maketi alustamist mõtlesin ka, et makett võiks kujutada pikihoone kogu ristlõiget, kuid tulemus olnuks üsna suur ja tähendanuks 6 akna tegemist võlviku kohta (kabelilöövis olid paarisaknad). Siis korraks mõtlesin, et teeks võlvid kogu kesklöövi pikkuses (või 4 võlvikut, nii et peegli abil saaks kogu kesklöövi vaate), aga samas oli kesklöövi ühes otsas tundmatu kujundusega läänesein (kus võib-olla oli suur aken, aga võib-olla mitte) ja teises otsas vaba vaade koori.

Materjalidest kaalusin korraks papjeemašeed, aga see märgab pappi (pappi on tänu Amazonile alati varnast võtta). Kaalusin ka kipssidet, aga see on liiga jäme (pärast peaks pahteldama) ja vajaks kivistumise ajaks toestamist – sest võlvid on roiete vahelt pisut ülespoole kummis.

Ehitasin maketi lõpuks ainult kesklöövi võlvide kõrguses ja kõrgseintest on markeeritud ainult võlvialune osa (kilpkaared koos aknaavadega, aga kõrgseinte välispinda ega akende massvärki ei ole). Maketti saaks jätkata, lisades ka kõrgseinte välispinna, võlvivahelise- ja pealse osa ning külglöövipealsed tugimüürid. Laiendamine allapoole tuleks kõne alla ainult siis, kui võlve ja kõrgseinu saaks aluselt lahti lõigata (see mõte alguses oli).

Maketi võlvide materjal on pabertaskuräti üksikkihid, liimituna kohale kontaktliimiga, üksikasjad on allpool.

4. Analoogia

Turpadega piilarid olid üks viiest elemendist, mis esimest korda samasse kohta kokku saades tekitasid gooti stiili (ülejäänud olid teravkaar, roidvõlv, kooriümbriskäik ja tugikaared ning nende esimese kokkusaamise koht on St-Denis’ kloostrikirik Pariisi lähedal; tundmatu ehitusmeistri ja abt Sugeri loodud pöördeline uus ehitusstiil valdas Euroopas üle kolme sajandi). Põrandast võlvikandadeni ulatuvad turbad olid väga tavalised, ka ristkülikukujulistes võlvikutes, kus näiliselt 45° asendis olev turp läheb ilusti üle ristkülikukujulise võlviku diagonaalroideks, mille nurk on üle 45° (vt ülal Ste-Chapelle’i foto).
 
Järeldused ja uitmõtted
  • Tartu toomkiriku kesklöövis olid lihtsad neljaosalised ristvõlvid.
  • Pikihoone kesklöövi lääneseina vööndkaar oli sama kõrge kui on võidukaar.
  • Pikihoone ehitusel kasutatud jala keskmine pikkus oli ristlõike järgi 0,328 m ja põhiplaani järgi 0,316 m.
  • Kesklöövi võlviku külgede suhe on kõrgseintest mõõdetuna 16 : 9 (32’ × 18’). Vööndkaarte ja diagonaalroiete sille on veidi väiksem, sest nende kannad on kõrgseintest veidi eenduvate piilarite nurkades.
  • Ristkülikukujulised võlvikud tähendavad, et diagonaalroie ei olnud väga palju pikem kui vööndkaar, mis lahendab teise küsimuse (sama kujuga, kuid pikema sildega kaar oleks kõrgem).
  • Diagonaalroided olid kõrgseina suhtes põhiplaanil u 60° nurga all ja nende raadius oli ligikaudu sama kui vööndkaarel (raadius roide/kaare alt vastavalt 7,5 m ja 7,2 m). Kummagi kaare kuju oli siiski erinev: vööndkaar oli teravam, raadius 3/4 sildest; diagonaalroie oli lamedam, raadius 2/3 sildest, tipp umbes jala võrra kõrgemal. Sille (piilarite vahel) oli vööndkaarel 9,6 m ja diagonaalroidel 11,3 m.
  • Võlvijäljed kõrgseintel näitavad, et võlvikannad ei olnud keerdus: siis peaksid võlvijäljed akende kõrval olema sirged ja püstloodis. Jäljed on küll peaaegu sirged, aga rõhtsihi suhtes 75° kaldu. Võimalik lihtne seletus: müürsepad ei osanud laduda keerdus võlvi.
  • Võlvide lihtsus viitab võimalusele, et äkki olid pikihoone võlvid ehitatud koori võlvide järgi – koori võlvid olid vähemalt kooriümbriskäigu kohal keerukama kujuga (sest välisseina kuju on korrapäratu ja piilarite asend ei klapi tugipiilarite asendiga). Võib-olla ehitati Parlerite vaimus ainult koor ja pikihoone võlvid matkiti nende järgi?
  • On pakutud (eeldusel, et kogu toomkiriku viimase suure ehitusetapi ehitasid samad meistrid), et sarnase, kuid lihtsama Jaani kiriku ehitasid toomkiriku meistrid. Oleks huvitav mängida võimalusega, et pikihoone võlvide lihtsuse tõttu oli äkki lugu vastupidi.
Makett
  • Vööndkaared ja diagonaalroided on 1 mm sidumistraadist, mille painutasin pappšabloonide peal. Traadiotsad on pistetud õigetes kohtades (arvestades piilariturpade eendumist kõrgseinast) pappalusesse ja fikseeritud liimiga. Kummagi võlviku üks diagonaalroie on nurgast nurka pidev, teine koosneb kahest osast, kummagi osa tipp toetub päiskivi kohas pidevale roidele. Kuni võlvisiilude esimese kihi jäikumiseni tuli mõnda kaart toestada.
  • Võlvisiilud on lamineeritud pabertaskuräti üksikutest kihtidest (0,015 mm, umbes 8× õhem kui kontoripaber).


Kõrgseina kilpkaare mall

  • Kõrgseinad on papist, kõik neli kilpkaart on lõigatud sama malli järgi. Aknaavad on kujutatud sellise suuruse ja asendiga nagu kõrgseina sisepinnal. Markeeritud on ka pseudotrifooriumi niššide ülaosad (mis ulatuvad umbes meetri võlvikandadest kõrgemale).
  • Liim on kontaktliim, mida sai kasutada kaht moodi: papi jaoks kontaktliimina (liim kantakse mõlemale pinnale, lastakse kuivada puutekuivaks, surutakse kokku), paberi jaoks ühepoolse kihina (liim kantakse ühele pinnale, surutakse kokku, lastakse kuivada). Kontaktliim ei märga paberit nagu PVA-liim: viimase kuivamisel läheb õhuke paber nii pingule, et painutaks 1 mm traati. Puudused: puutekuivad liimijäänused pintsettidel, liimituubil ja sõrmedel kleepuvad otsekohe puutekuivade liimijäänustega maketil, nii et eemaldades õhuke paber rebeneb; haiseb (nii et makett kuivas öösel esikus ja aurustumise kiirendamiseks puhusin võlvide alla föönist sooja õhku; makett haises liimi järele veel paar päeva).
  • Paberiribad paigaldasin samas järjekorras, nagu laoti võlvi: alt üles, ribad risti jõu kulgemisega võlvisiilus. Ribad olid väikese varuga, et võlv saaks kummuda roiete vahel ülespoole.
  • Ühel poolel koosnevad maketi võlvid kannast päiskivini 6, teisel poolel 4 reast paberitükkidest (pisut kiirem, laiemad ribad paindusid sama hästi kui kitsad).
  • Enamik paberitükke on trapetsikujulised ja ühe võlvisiilu pikkused: lõikasin haarade asendi silma järgi ja asetasin tüki nii, et trapetsi haarad olid täpselt liimiga ülalt kaetud roiete peal, siis surusin pintsettidega piki roideid kergelt kohale ja surusin sõrmedega altpoolt võlvi ülespoole kummi. Ülekate alumise ribaga oli mõni mm (kõik oli silma järgi).
  • Üle servade ulatuva paberi lõikasin hiljem ära ning liimisin tugevduseks võlvide peale veel 2–3 kihti paberit.
  • Kogu maketi võlvidele kulus ainult umbes 2/3 taskuräti jagu materjali.
 
 
Võimalike võlvide otsevaade. Võlvikannad olid algsest põrandast u 14–15 m kõrgusel (kuigi võlvide ehitamise ajal pidi umbes sellel kõrgusel olema ajutine põrand, mis võis toetuda pseudotrifooriumile). Päriselt olid roided kaks korda jämedamad, igas võlvikus oli päiskivi ja ka võlvid ise olid paksemad.

 
Lähivaade, koos 1,60 m pikkuse pappmehikesega (keskajal olid inimesed lühemad kui praegu). Tinglikud aknaavad kujutavad aknaavasid kõrgseina siseküljel; päris avad koonduvad üles- ja väljapoole ning nendes oli ka akna kiviraamistik.


Võlvide pealtvaade. Näha on pindade keerukas kuju (peale roideid ja vööndkaari järgiva ühesuunalise kõveruse on võlvid roiete vahel ka veidi ülespoole kummis).

No comments: