Enamik päeva kulub koolimälestuste meenutamisele ja kirjapanemisele kooliteemalise mälestusraamatu jaoks. Eks ole, eks ma hakanud koolimälestusi enda tarbeks enda elektroonilisest arhiivist koguma ettenägelikult juba ammu enne seda, kui mälu tuhmuma hakkab, mistõttu mul on üles tähendatud lugusid, mida keegi enam ei mäleta, ja ma usaldan sellest faktilisi asju rohkem kui klassikokkutulekul kuuldud lugudes, mis on juba mähkunud tugevasse uduloori.
Olen homseks lubanud valmis teha teisipäevase peo pildid, mille umbes 210 võttest on alles umbes 100 ja valmis fotode albumis tervelt 1 (see on kokku lapitud kahest kahe inimese fotost, kus ühel oli terav üks ja teisel teine inimene; pildi teraval silmitsemisel võib märgata, et mõlemad inimesed on sama kaugel, aga üks on teravam kui teine – hehee). Olen nädala sees kõrvaldanud peaaegu kõigi sarivõtete liigsed võtted ja pannud järelejäänud piltidele headusepunkte, niisiis sordin kuupäeva ja punktide järgi ja viimane valik on karm: alles ei jäänud ühtki lausa lollaka näoga pilti ega ühtki, millel äratuntav inimene sööb või joob või on ebaterav või tema ümber laiub ulatuslik klaasipark või pudelimets. Ma ei ütle, kes olid nüüdseks kustutatud pildil, mida endamisi kommenteerisin sõnadega „hullumajas oli vist vaba päev”, ega kes oli see rohke jutuandega töökaaslane, kes oli lausa kolmel nüüdseks kah kustutatud pildil profiilis nii, et muu kere oli terav, aga jutuhoos kiiresti liikunud huuled udused.
Kui pilte oli alles ainult albumitäis, ühtlustasin värvitemperatuuri – peoruumi valgustasid halogeenlambid (~ 4000 K) ja säästulambid (~ 2950 K) ning tee-meist-pilti-piltidel valgustas esiplaani välguti (6500 K). Välguta piltidega oli lihtne, nende värvid olid (tänu automaatvalgele) enamasti OK; välguga pildid olid liiga sinised, need panin silma järgi samasse tooni kui välguta pildid – vaja oli umbes 4800...5200 K.
Kaadrilõikega mängisin rohkesti, mõnel pildil parandasin vertikaale, aga muidu läks kõik kiiresti ja võttis ainult kaks tundi. Valmis albumis on pilte 50 ja nendel mulle nimepidi teada olevaid inimesi 74. (Peale nende on mitukümmend, keda ma nimepidi ei tea, sest nad on tunniskaardi pildistamisel öelnud, et tunniskaardi fotot kuskil mujal kasutada ei tohi, ja sedasi on töötajaloetelus nende näopildi asemel teade „foto puudub”, nii et kaugematele töökaaslastele jääb nende täpne identiteet saladuseks. Mõnes rühmas salatseb sedasi enamik; võib-olla on sellel mingi rahvuslik eripära, oleks huvitav uurida.)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment