T, 2753. päev: tegus päev

Hommikul teises linnaotsas seminar. Varavalges tööle, sealt alles seminarile. Huvitav seminar on; sotsiaalne läbikäimine vaheajal kah (umbes neli asja saab aetud).

Edasi külastan Kirikmäe prisma selve-fotoprintlat. Johhaidii. (Eile kodus prinditud piltide ainus – kordan, ainus – hea asi on, et tint ei ole jooksnud laiali.) 5 minutit ja 4.01 € umbes 9 foto eest – teenustasu ei võeta, sest umbes kaks fotot jäid printimata (need olid kaadrilõike tõttu teise kuvasuhtega kui 10 × 15 cm foto 3  :  2). Mine või teine kord uuesti.

Edasi käin raamatupoes kinkekaarti laiaks löömas. Kõnnin jõuluturust mööda, näen, kuidas mu ees noor koer kõike maast proovib, kuni proovib ka koni, mille kohe välja sülgab.

Möödun putkast, kus müüakse parmupille ja didžeriduusid. Viimane oleks lahe, eriti kui saaks automatiseerida, et iga kord, kui altnaaber paneb rõdul kärssama grilli, hakkab kuskilt kostma jõle pillilörin. Ja siis vaatame, kui kiiresti ta need kaks asja kokku paneb nagu 1942 Volhovi ääres Punaarmee selle, kuidas nad pühapäeviti teisel pool rindejoont rahulikult jalgpalli mängivaid itaallasi kõmmutavad, ja selle, kuidas itaallased iga kord ühe vangi üle rinde paistva kase otsa tõmbavad.

Kirjatarvete osakonnas lemmikkalendrit ei ole. Seega kõnnin raamatupoodi endasse.

E oli soovitanud, et osta midagi mälestusväärset ja kohalikku; no ma kammin siis kohaliku kraami riiulid hoolikalt läbi, aga midagi sellist, mis huvitaks või mida meil juba ei oleks, ei ole. Pildialbumeid ma ei taha, sest omal on pilte küll ja küll. Sõnastikega sama asi, ostmisväärt on meil kõik olemas. Ronin siis ülemisele korrusele napi arhitektuuririiuli juurde ja ostan sealt midagi hoopis ootamatut – prantsuskeelse 2013 ilmunud arhitektuurimonograafia „Viollet-le-Duc”.

* * *

Õhtul saabub laupäevane riiul.

Tootmiskohta reedab, et tüübleid on täpselt sama palju kui auke ja tüüblid istuvad augus parajal sügavusel – mitte liiga kõrgel, mitte liiga madalal –, see, et kruve on 86 (tgl on 90, aga panen tagaseina kinituskruvisid pisut harvemini kui joonisel), ja muidugi ka see, et mööblitehase nimi on Germania.

Ülistan geniaalset leiutist akutrelli. Alati on nii, et unustan mööbli saabumise päeva hommikul akud laadida ja sedasi alustan aku laadimist alles lahtipakkimise ajal, nii et esimene aku kestab ainult umbes viis minutit ja umbes viis kruvi keeran sisse käsitsi (pluss kõik 24 riiulikinnituse kruvihaaki, mida on vaja keerata ainult pool pööret). Aga et akusid on kaks, siis teine alati kruvimise ajal laeb ja mida edasi, seda kauemaks akus paargu jätkub.

Kokkupanekujoonis on pikk, põhjalik ja ülevaatlik, kuigi unustab ütlemata, et enne riiulilae kohaletõstmist paigaldage ka tagasein, ja soovitab ühes kohas hoida seitset lahtist siseosa kuuest kohast õhus kahel inimesel – muidugi paneb Poola mööbli karastusega insener riiuli kokku teisiti ja leiutab viisi, kuidas teist inimest on vaja ainult minutiks püsti hoidma esimest külgseina.

* * *

Eelmisel nädalal nägi E liblikat, aga täna on lumi maas. Õhtul kihutavad maja eest läbi paljud kiirabi- ja politseiautod, mille – teadagi – omistan 0,5 mm paksusele lumekihile.